Pettunud valija murekiri

Andres Laiapea Foto: Erakogu

VALIMISTE LÄHENEDES võib iga kord kuulda manitsust, et kõik peaksid kindlasti valima minema, sest loeb iga hääl ja kaalul on rohkem kui kunagi varem. Mida aga peaks tegema valija, kelles ükski erakond ei tekita enam erilist entusiasmi?

2011. AASTAL VALISIN Reformierakonda, sest ta andis oma valimisplatvormis lubaduse viia riigieelarve aastaks 2013 struktuursesse ülejääki ja hoida seda seejärel kõigil kasvuaastatel. Euroopa võlakriisi haripunktis pidasin oma häält andes oluliseks rõhutada, et Eesti peaks järgima konservatiivset eelarvepoliitikat.

Kas see lubadus täideti? Palju sõltub sellest, kuidas struktuurset eelarvepositsiooni arvutada, aga pigem mitte. Euroopa Komisjoni hinnangul oli meil väikese struktuurse ülejäägiga ainult 2016. aasta riigieelarve.

Tehtud valikus jõudsin pettuda siiski juba 2012. aastal, kui käisin koguni kahel meeleavaldusel, mille kutsus esile reformierakondlaste ebaadekvaatne käitumine. Kõigepealt ACTA (võltsimisvastane kaubandusleping – toimetus) küsimuses, seejärel seoses erakonda tabanud rahastamisskandaaliga (Silvergate). Minu hääl oli aidanud neil valimised võita ja sellest tulenevalt tundsin kodanikuna kohustust protesteerida, kui nad minu arvates eksisid.

2015. AASTAL VALISIN sotse, sest nad lubasid luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Pärast valimisi selgus paraku, et kooseluseaduse ümber toimunu oli sotsid nii ära hirmutanud, et nad olid hakanud nägema rahvahääletustes pigem ohtu.

Et sisuliselt sama oli lubanud IRL (uue nimega Isamaa), läks koalitsioonilepingu punktina küll kirja kaaluda võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist, kuid enne Reformierakonna asendamist Keskerakonnaga selle täitmiseni ei jõutud. Uus kolmikliit lubas seda «analüüsida» ning seda ka tõesti tegi. Asendustegevus justiitsminister Urmas Reinsalu juhtimisel pole aga andnud mingit tulemust.

MINA ISIKLIKULT olin 2016. aastal peaministripartei väljavahetamise poolt. Sellel oli mitu põhjust. Reformierakond oli võimulolemisega liiga ära harjunud, muutunud sisuliselt stagnatsiooniparteiks. Keskerakond oleks vanas vaimus jätkates, nagu tunnistas Kadri Simson ühes intervjuus Pärnu Postimehele, «hääbunud mingisuguseks kibestunud opositsioonijõuks». Pidades silmas nende suuresti venekeelset valijaskonda, nägin selles Eestile julgeolekuohtu. Pealegi tundus, et Jüri Ratas oleks lihtsalt parem peaminister kui Taavi Rõivas.

Üks oluline põhjus oli aga see, et Keskerakondki oli lubanud valijatele õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks. Seda ei ole tehtud, kuigi kõik praeguse koalitsiooni osalised seda lubasid.

2007. AASTAL ANDSIN hääle Rahvaliidule, sest leidsin, et selline maapiirkondi esindav jõud peaks siiski parlamenti kuuluma. Noh, nendega läks nagu läks. Rahvaliidu varemetele rajati hiljem EKRE. Kas peaksin valima nüüd teda?

Siinkohal meenub üks poliitikute jutusaade, kus Isamaa juht Helir-Valdor Seeder märkis, et Eestis on vaja hakata kaitsma ka viljakat põllumaad, et seda maju täis ei ehitataks. ­EKRE esimees Mart Helme kuulutas selle peale, et see pole mingi probleem, sest põllud saab vajadusel lihtsalt teise kohta transportida – mujal maailmas nii tehakse.

Vastab tõele. Selles mõttes, et maailmas leidub tõesti kohti, kus nii tehakse. Kuid selle pakkumine lahendusena Eesti oludes on elukauge utopism, märk reaalsustaju puudumisest – paraku väga iseloomulik nimetatud erakonnale üldisemalt.

Isamaaga on jälle see häda, et teda ma juba valisin 2003. aastal, kui ta oli Res Publica tõusu tõttu samasuguses kriitilises seisus nagu nüüd EKRE pärast. Kaua võib! Pealegi peaksin eespool toodud põhjusel kogu praegusele koalitsioonile punast kaarti näitama.

ROHELISED OLID nüüd ainsad, kes kutsusid mind oma nimekirjas kandideerima. Võib-olla peaksin valima hoopis neid, kuigi lootust parlamenti pääseda neil ilmselt ei ole ja suuresti just selle tõttu, et neil ei ole piisavalt tuntud kandidaate.

Meie ringkonnas kandideerivad rohelised olid mulle kõik tundmatud nimed. Sakalas ilmunud intervjuu põhjal jäi nende siinsest esinumbrist küll asjalik mulje, aga erinevalt kohalike vabaerakondlaste juhist ei ole ta varem ajalehes poliitiliste sõnavõttudega esinenud. Kahju. Enne kui kedagi valida, tahaks tema vaadetest ikkagi rohkem teada.

Elurikkuse Erakonna kandidaatide nimekiri on lühem, kuid selles mõttes tugevam. Pärast valimisi võiks see erakond ühineda rohelistega, siis oleks 2023. aastal vähemalt veidigi lootust, et selle (laias plaanis ju sama) maailmavaate esindajad parlamenti pääsevad. Praegune olukord meenutab kahjuks omavahel tülitsevate vasakparteilaste katset osaleda valimistel kahe konkureeriva nimekirjaga.

Eesti 200 ja Vabaerakond jäid vaatluse alt välja, sest ajaleht ei ole kummist. Nende puhul leiaksin samuti sada põhjust, miks neid mitte valida.