Mis päästab majanduse, kui töökäsi napib?

Mihkel Nestor

FOTO: Jaanus Lensment (Postimees)

KUI INIMESI NAPIB, peab kasvama tootlikkus. Ent hoolimata ettekuulutustest, et tehisintellekt ja robotid meid peagi tööta jätavad, on tootlikkuse kasv arenenud majandusega riikides viimasel kümnendil hoopis märkimisväärselt aeglustunud. Erandiks pole ka Eesti. Kuid just tootlikkusest sõltub meie lähiaastate majanduskasv.

Tööjõunappus on majanduskasvu piiramas nii siin kui mujal maailmas. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikides on töötus jõudnud madalaimale tasemele alates 1980. aastast. Eestis on töötus küll veidi suurem kui eelmise buumi madalpunktis, kuid tööga hõivatud rahvastiku osakaal on ajaloolise rekordi löönud ammu ja küündib nüüd kõige suuremate sekka kogu Euroopa Liidus.

Isegi kõige optimistlikumat stsenaariumi uskudes on lisanduva tööjõu panus majanduskasvu edaspidi napp. Seetõttu peaks arengu jätkumise nimel paranema oskus ressursse hästi ära kasutada ehk majanduskeeli tootlikkus.

Ühe töötaja kohta teenitav lisandväärtus – kasumi ja palga summa – on Eesti ettevõtluses endiselt väga väike. Eriti paistab see silma tööstuses, kus paljud ettevõtted ongi keskendunud kitsalt tootmistegevusele ja on keerukama, kuid paremini tasustatud müügi ja turundustegevuse jätnud väljaspool Eestit asuvale emaettevõttele või tellijale.

Tehniliselt mõõdetakse tootlikkust töötajate palkade ja ettevõtete teenitud kasumite summa jagamisel töötajate arvu või tehtud töötundidega. Kui suudame sama koguse töö juures rohkem teenida, oleme olnud nutikad, tootlikud.

Kuid tootlikkusega on kummalised lood: selle kasv on majanduskriisi järel kängu jäänud. Kui euroala riikides kasvas töötleva tööstuse tootlikkus perioodil 1997–2006 keskmiselt 3,5 protsenti aastas, siis perioodil 2013–2016 kõigest 1,7 protsenti. Veelgi drastilisem on olukord USA-s, kus majanduskriisi eel ulatus tootlikkuse kasv 4,5 protsendini aastas, pärast 2013. aastat on keskmine kasv olnud aga ümmargune null. Seda paradoksaalsem on, et meediat täidavad meeldetuletused sellest, kuidas tehnoloogia kohe-kohe meie elu pea peale pöörab, tehisintellekt ja robotid meid tööta jätavad.

KATSEID TOOTLIKKUSE kasvu aeglust selgitada on tehtud mitu. Ehk kõige levinum neist on nii-öelda mõõtmisvea teooria. Paljud viimase kümnendi innovaatilised lahendused on andnud inimestele juurde väärtust, mille püüdmine sisemajanduse kogutoodangu statistikasse on raskendatud. Lisaks ei kipu uued kasvule orienteeritud ärimudelid kasumlikkusest hoolima ja põletavad hoopis innukalt investorite raha, lubades selle korvata kauges tulevikus, kui on võidetud piisav turuosa.

Kuidagi ei saa mööda vaadata ka kriisijärgse ajastu leebest rahapoliitikast, mis on hoidnud intressikulud ülimadalal. Ka selliste ettevõtete jaoks, kelle äriplaan on ammu muutunud ajaloomuuseumi materjaliks. Kui normaalsete turutingimuste korral ei suudaks ettevõte toimida, siis kunstlikult madalad laenamiskulud aitavad «zombil» hinges püsida, samas kui midagi uut ei suuda ettevõte majandusele lisada ja olematu on nii kasumimarginaal kui palgatase.

Välja on käidud ka tööjõu tees: ühelt poolt on arenevate riikide tööturule lisandunud kolmandatest riikidest pärit migranttööjõudu, kelle nõrk hariduslik ettevalmistus üleliia tootlikes harudes rakendumist ei soosi. Teisalt on mureks tööjõu vananemine, sest ea kasvades kipub inimese tootlikkus vähenema.

Hoolimata ettekuulutustest, et tehisintellekt ja robotid meid peagi tööta jätavad, on tootlikkuse kasv arenenud majandusega riikides viimasel kümnendil hoopis märkimisväärselt aeglustunud.

EESTIS POLE tootlikkuse kasvuga küll nii halvad lood kui mujal Euroopas. Viimased võrreldavad andmed 2017. aastast näitavad, et tootlikkus töötaja kohta oli Eestis kasvanud 2010. aastaga võrreldes 11 protsenti. Euroala riikide keskmine näitaja oli sama perioodi jooksul paranenud vaid viis protsenti.

Teisalt on kriisijärgne tootlikkuse kasv olnud ka meil hoopis teist masti kui kriisieelse aja oma. Perioodil 2000–2007 suurenes tootlikkus koguni 52 protsendi võrra.

2010. aastaga võrreldes on nii mõnigi riik suutnud meist tootlikkuses ka kiiremini kasvada, alustades Balti naabritest Lätist ja Leedust. Suhtelisel skaalal on Eesti kasvurada olnud siiski õige ja ei saa öelda, et viimaste aastate jooksul oleks midagi olulist tegemata jäetud.

Samal ajal on ühe töötaja kohta teenitav lisandväärtus – kasumi ja palga summa – Eesti ettevõtluses endiselt väga väike. Eriti paistab see silma tööstuses, kus paljud ettevõtted ongi keskendunud kitsalt tootmistegevusele ja on keerukama, kuid paremini tasustatud müügi ja turundustegevuse jätnud väljaspool Eestit asuvale emaettevõttele või tellijale. Seetõttu pole imeks panna, et võrreldes eeskujudega Soomes või Rootsis, suudab keskmine Eesti tööstusettevõte luua ühe töötaja kohta kasumit ja maksta palkasid viis korda väiksemas summas. Hirmutavalt suur vahe tähendab samas, et oma suhtelise positsiooni parandamine ei tohiks raketiteadus olla.

Tagasi üles