Kommentaar: Maailma lõpp on visa saabuma

Allan Espenberg

FOTO: Erakogu

Maailma lõpu ennustamine on väga levinud ja paljudel juhtudel ülikasulik äri, mida viljeldakse juba ammustest aegadest eri kontinentidel.

Ilmalõpu kuulutamine võib kutsuda esile paanika, kuigi mõned ennustajate jüngrid jäävad seejuures rahulikuks ja püüavad järelejäänud kuude jooksul kõik pooleli olevad tööd ära lõpetada. Teatud inimeste hulgas on huku kuulutajad olnud alati populaarsed ja usaldusväärsed.

Maailma lõpust on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid, vändatud filme, peetud loenguid, loodud laule ja näidendeid ning lõpumõtteid on inimeste pähe püütud tampida nii jõuliselt ja raevukalt, et paljud hakkavadki ilmalõppu ootama, olles veendunud, et selle vastu pole midagi teha, sest see on ülevalt poolt määratud.

Paljud lihtsameelsed, kes on oma usujuhti andunult kuulanud ja tema õpetussõnu järginud, on  müünud maha oma varanduse ja annetanud suure osa rahast messiale, prohvetile, preestrile — ükskõik, kuidas too ennast kutsuda on lasknud.

Sellest, et maailma lõpu kuulutamine on populaarne, annab tunnistust ka mõne kuu eest sellistele ennustajatele määratud suur rahvusvaheline auhind. Nimelt pärjati Nalja-Nobeli  matemaatikapreemiaga trobikonda tegelasi, kes olevat enda sõnutsi suutnud välja rehkendada maailma lõpu saabumise hetke kuupäevalise täpsusega. Nimetatud «teadlased» on viimase poole sajandi jooksul lubanud väsimatult maailma lõppu, kuid ikkagi pole see veel saabunud.

Auhinna sai kuus inimest, kes on välja pakkunud maailma lõpu kuupäeva. Dorothy Martini arvutuste järgi pidi see saabuma 1954., Pat Robertsoni veendumuse kohaselt aga 1982. aastal. Elizabeth Care Prophet kuulutas lõppu 1990. ning korealane Lee Jang Rim 1992. aastaks, Ugandast pärit Credonia Mwerinde aga teadis väita, et maailma lõpu kuupäev jääb uue millenniumi algusesse. Ka ameeriklane Harold Camping on kindel olnud, et maailma lõpp tulemata ei jää. Preemia andmist põhjendati sellega, et need ennustajad suutsid maailmale õpetada: matemaatilistesse eeldustesse, oletustesse ja arvutustesse tuleks suhtuda väga ettevaatlikult.

Ka käesolevaks aastaks on mitu korda maailma lõppu lubatud, kuid kahjuks või õnneks ei ole nii läinud. USA 90aastane telejutlustaja Harold Camping kuulutas 2011. aastaks lõppu koguni kahel korral: kõigepealt pidi maailm otsa saama 21. mail ja kui sel päeval midagi ei juhtunud, siis andis ta uue kuupäeva — 21. oktoober.

Kõige laiemalt on liikvel olnud maiade vanadest märkmetest välja loetud oletus maailma lõpu kohta. Novembri keskel aga levitati 64 eksperdi arvamust sellest, et maiade kalendris pole kunagi tsivilisatsiooni hukku ennustatud ning 21. detsembril 2012 algab vaid uus ajaarvamine nullist. Maia astronoomid nimelt olevat lähtunud arvestusest, et tsivilisatsiooni uus etapp algab iga 5125 aasta järel. Teise versiooni kohaselt pidavat maailm lõppema 11. novembril 2012.

Ka Tiibeti oraaklid on arvanud, et maailma lõpust pääsu pole. Mõni sealne ennustaja on seisukohal, et teadlik vale ehk maailma lõpu kuulutamine mõjub positiivselt, sest tugevdab inimestes usku, juhib neid mõtisklema oma elu ja ümbritseva keskkonna üle.

On kuulutatud, et järgmisel aastal hukkuvad Maa ja inimkond näiteks Päikese anomaalse aktiivsuse tõttu. Sellele vaidleb vastu NASA ekspert Alex Young, kelle meelest võib 2012. aastal lõpp küll saabuda, kuid selle põhjus ei saa olla Päike.

Paljud teadlased on seisukohal, et tuleval aastal maailm veel ei hukku, kuigi möönavad, et ees seisavad suured probleemid. Nende all peetakse eeskätt silmas looduskatastroofe: maavärinaid, üleujutusi, vulkaanipurskeid, põuda ja orkaane, mille kahju ulatub igal aastal 190 miljardi dollarini ja mille eest pole kaitstud ka rikkad riigid. Pealegi ennustatakse XXI sajandi lõpuks üleujutuste ja põuaperioodide sagenemist, mille tagajärjel võivad hiigelterritooriumid muutuda elamiskõlbmatuks.

Veel võivad inimkonna väljasuremist kiirendada geenimutatsioonid, transhumanoidide tekkimine, tuumasõda, terrorism, agressiivsed taime- ja loomaliigid, mustad augud, gammakiired, kokkupõrge suure kosmoseobjektiga, tulnukate invasioon ja isegi atmosfääri reostamine. Lisaks mõjutavad maailma negatiivselt kliimasoojenemise ökoloogilised ja majanduslikud tagajärjed. Nii võib viimnepäev saabuda kataklüsmide tulemusena ootamatult ja keegi ei pruugi selleks valmis olla.

Tagasi üles