KUI RÄÄGITAKSE sellest, et suur osa meie pensionäridest on nõndanimetatud vaesusriskis või lausa vaesuses elama sunnitud, kõlab nii mõnigi kord vastuseks väide, et need, kes pole viitsinud (!) õppida ja töötada, peavadki saama väiksemat pensioni. Kui sellise jutuga tuleb lagedale vaevu bakalaureusekraadi saanud noorpoliitik, siis ei tea, kas nutta või naerda. Suures osas magistrikraadiga õpetajad ja lasteaednikud, kes on oma elust aastakümneid pühendanud laste kasvatamisele, harimisele ja arendamisele ning enda erialasele täiendamisele, võivad olla põhjusega nördinud.
Poliitikud, miks te solvate valijaid?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui nooruse rumaluses lendu lastud arvamuse võib andestada, siis sellest, et mõni eakamgi poliitik on hakanud sama argumenti kasutama, ei saa küll mööda vaadata. Viimati teatas riigikokku kandideeriv Kersti Kracht pahameelega, et maksudega karistatavat neid, kes on hästi õppinud, töötanud ja ennast arendanud.
Tollest ütlusest kumab läbi vastandumine neile, kes pole «viitsinud», aga ka see, et oma riigile maksude maksmist peetakse karistuseks.
Siinkohal olgu märgitud, et kuigi ma maksin ka pensionärina tulumaksu, ei pidanud ma seda kunagi karistuseks, vaid kodaniku kohustuseks.