Aitab elatisvõlgnike poputamisest!

Züleyxa Izmailova

FOTO: Mihkel Maripuu

KUI RIIGIKOGU 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41 ja 23 protsenti kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ning kellele on elatise kättesaamine eluliselt tähtis. See lubadus kõneles suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesestmõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat rühma: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema.

Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu neid sisse nõuda, jääb kohtutee ettevõtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul on taskud täiesti tühjad. Teise rühma moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koos lähedaste ja isegi tööandjatega.

2016. aastal oli Eestis enam kui 8500 last, kes olid ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. Paraku ei kajasta ametlikud arvud täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis võib niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia.

ILUSAST ALGATUSEST saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabifond, millest kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha välja makstaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks tegevust alustas, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust.

Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. Olgu siinkohal öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, on praegune elatismiinimumi arvestamine täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.

Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine. Nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigi survemeetoditest abi olnud ning enamik elatisvõlgnikest jätkab oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi oma eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseks laienevat.

TULEB MÄRKIDA, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksik­emaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga olid 95 protsenti elatisvõlglastest mehed.

Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20 protsendi suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.

KUID MIDA TEHA nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse?

Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks? Näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poeskäimine või lumerookimine. Eri sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja teistel.

Need elatisvõlglased, kel tõepoolest raha pole, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla, ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka niinimetatud ÜKT-st eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.

Riik on impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenud ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ja tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.

Tagasi üles
Back