/nginx/o/2019/01/22/11732949t1h0fb1.jpg)
VALIMISTEL KANDIDEERIVAD poliitikud pakuvad meile ainult lubadusi ja head juttu ning reklaamivad oma võimet poliitikat ajada. Hoopis olulisem on praegusel ajal see, kas neis on ka tegelikku julgust poliitikat teha. Mis mõte on lubadustel ja lootustel, kui otsustaval hetkel läheb poliitik lihtsalt minema, jätab hääletamata või hääletab nii, nagu nõuavad võõrad, nagu nõuab Euroopa Liit?
Seekordsete riigikogu valimiste eel on seda tähtis küsida sellepärast, et järgnevad aastad ei tule lihtsad. Vana Euroopa Liit on lagunemas, uued poliitilised jõud on tõusmas.
OLEN TUGEVAID ja mõõdukalt tugevaid poliitikuid elu jooksul näinud palju ning võin nimetada mitutki aktsiooni, mis nõudsid inimlikku vaprust: Rahvarinde loomine, suveräänsus- ja iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamine, ettevõtte tulumaksu likvideerimine, Eesti krooni loomine ... Ja vastupidi, kroonist loobumine ei nõudnud ühtegi pingutust. Euroopa käskis ja oligi kõik.
Ka Euroopa parlamendis olen näinud, kuidas Ungari ja Austria liidrid kaitsesid oma riigi huve europarlamendi jõhkrate rünnakute vastu kuni viimseni – läks karjumiseks ja vilistamiseks. Tahes-tahtmata mõtlesin kolleegidele-poliitikutele kodumaal ja küsisin endalt: kes meie omadest oleks suutnud ja tahtnud nii kindlalt oma riigi ja selle huvide eest seista?
Et ma ei taha kritiseerida kedagi võõrast, siis võtkem näiteks mu enda äsjane kodu, see tähendab Reformierakond. Opositsiooni minnes pidanuks Reformierakond elementaarse loogika järgi moodustama kohe varivalitsuse. Näiteks Eesti 200 tegi selle alles hiljuti, aga efekt on ka kohe näha: nende debatt on tegelik ja süsteemne.
Nii juhtuski, et valitsusel ei ole opositsiooni õieti olnud, ainult veidi kurbust ja niutsumist ehk. Järgmine kord, nõndanimetatud rändekriisi ajal, kui vastandumine valitsusele oli võimalik ja loogiline, ei juletud jälle poliitikat teha. Selle asemel, et püüda valitsust välja suitsutada, hakkas opositsioon talle sülle langenud võimaluse ajal mõtisklema, kuidas jamast eemale hoida. See ei ole opositsioon.
Mida edasi, seda hullem: rändega seotud seadust ei juletud isegi hääletada ja mindi saalist välja. Mida see pidi tähendama? Parlamentarismi ajalugu vaevalt et tunneb sellist käitumist ja ka mina ei oska vastata, mida sellega öelda taheti. Kui tuli reageerida õiguskomisjoni avaldusele rahapesu asjus, leidis suurim opositsioonierakond võimaluse traditsiooniliselt erapooletuks jääda.
Opositsioon ei ole mittemidagitegemine ega mugav kulgemine ühest koalitsiooni seadusest teise. Opositsioon ei nõua vähemat tööd kui valitsuses olek, kuid tegevusetus ja kõigest eemale hoidmine on võimalik ilma eriliste tagajärgedeta.
AJALEHEARTIKLITE JA mõne telesaate tegemine on muidugi hea, aga otsustab siiski poliitiline tegevus. Otsustavad reaalsed seisukohad, mida kinnitavad hääled ja kõned. Opositsioon ei ole see, kes valitsuse umbusaldamise asemel läheb parlamendist koju. Opositsioon on kas rändeseaduste vastu või poolt. Samamoodi peab otsustama rahapesu tõkestamise üle. Opositsioon ei tohi olla krooniliselt ükskõikne. Praeguste poliitmesinädalate eel võiks ikka küsida: hea küll, sõbrad, aga kas te julgete need asjad ka ära teha?
Lootus sisustada eelolevad aastad vanaviisi, Euroopa Liidu käske kuulates ja liidu liidritega kenadel bankettidel käies, ei täitu. Tuleb hakata endal mõtlema ja, mis veelgi raskem, julgema otsustada. Valija peab kandidaadi käest küsima: «Ütle, palun, kas sa üldse julged meie asja ajada ka siis, kui teised sinu vastu on?»
