Seekordsete riigikogu valimiste eel on seda tähtis küsida sellepärast, et järgnevad aastad ei tule lihtsad. Vana Euroopa Liit on lagunemas, uued poliitilised jõud on tõusmas.
OLEN TUGEVAID ja mõõdukalt tugevaid poliitikuid elu jooksul näinud palju ning võin nimetada mitutki aktsiooni, mis nõudsid inimlikku vaprust: Rahvarinde loomine, suveräänsus- ja iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamine, ettevõtte tulumaksu likvideerimine, Eesti krooni loomine ... Ja vastupidi, kroonist loobumine ei nõudnud ühtegi pingutust. Euroopa käskis ja oligi kõik.
Ka Euroopa parlamendis olen näinud, kuidas Ungari ja Austria liidrid kaitsesid oma riigi huve europarlamendi jõhkrate rünnakute vastu kuni viimseni – läks karjumiseks ja vilistamiseks. Tahes-tahtmata mõtlesin kolleegidele-poliitikutele kodumaal ja küsisin endalt: kes meie omadest oleks suutnud ja tahtnud nii kindlalt oma riigi ja selle huvide eest seista?
Et ma ei taha kritiseerida kedagi võõrast, siis võtkem näiteks mu enda äsjane kodu, see tähendab Reformierakond. Opositsiooni minnes pidanuks Reformierakond elementaarse loogika järgi moodustama kohe varivalitsuse. Näiteks Eesti 200 tegi selle alles hiljuti, aga efekt on ka kohe näha: nende debatt on tegelik ja süsteemne.
Nii juhtuski, et valitsusel ei ole opositsiooni õieti olnud, ainult veidi kurbust ja niutsumist ehk. Järgmine kord, nõndanimetatud rändekriisi ajal, kui vastandumine valitsusele oli võimalik ja loogiline, ei juletud jälle poliitikat teha. Selle asemel, et püüda valitsust välja suitsutada, hakkas opositsioon talle sülle langenud võimaluse ajal mõtisklema, kuidas jamast eemale hoida. See ei ole opositsioon.