/nginx/o/2018/09/10/11406760t1h92eb.jpg)
/nginx/o/2019/01/18/11724104t1h826f.jpg)
Esmaspäeval, 21. jaanuaril kell 10 asetavad Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Tarmo Kundla ning Viljandi linnapea Madis Timpson Viljandi mõisa seinal oleva Scouts Rügemendi loomise mälestustahvli juurde pärja.
Scoutspataljon tuleb Viljandimaale sünnipäeva tähistama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast pärgade asetamist mälestustahvli juurde viiakse lilled ka Karksi lahingu kangelase hauale Karksi-Nuia kalmistul. Sellega tähistatakse Scoutspataljoni 100. aastapäeva.
Scoutspataljon asutati 21. detsembril 1918 ja taasasutati 29. märtsil 2001.
Scoutspataljoni kodulehel seisab pataljoni ajaloo kohta järgmist.
Eesti riik oli Vabadussõja puhkedes äärmiselt organiseerimata riigikaitsega, polnud ka riigiaparaati. Rahvas oli samal ajal surmani tüdinud kõikvõimalikest sundmobilisatsioonidest, rekvisitsioonidest, sõjast ja kannatustest. Sellepärast suhtuti valitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsiooni leigelt.
1918. aasta novembris tuli noore mehena Ameerikasse rännanud, seal jõukaks saanud ja Filipiinidel elades skautlikust liikumisest vaimustunud Henry Reissar välja ainulaadse ideega. Reissar pöördus Eesti sõjaministeeriumi poole ettepanekuga, et ta loob omal kulul väeosa Eesti Vabariigi kaitseks.
17. detsembril 1918 kirjutatigi lepingule alla. Formeerimiskohaks valis Reissar talle tuttava Viljandi, kuhu grupp ohvitsere koos algse relvastusega 19. detsembril saabus. Juba järgmisel päeval võisid viljandlased lugeda kuulutustulpadelt üleskutset astuda põneva nimega väeossa „Scouts”.
Esimesel jõulupühal sai scoutide koduks Viljandi loss, kus Henry Reissar esimesena Eesti Kaitseväes vabatahtlikud vannutas.
Energilised juhid eesotsas kapten Friedrich Pinkaga, hea varustus, ainulaadsed eraldusmärgid USA eeskujul, veidi salapärane nimi – kõik see ümbritses scoute algusest peale mingi kuulsuseoreooliga ja andis meestele löögiväeosas hädavajaliku üleolekutunde nn polgumeeste (mobiliseeritute) suhtes.
Scoutspataljon võttis Vabadussõja lahingutest osa kõigil rinnetel. Scoutsüksust kasutati löögiüksusena koostöös soomusrongidega, keda paisati nendesse rindelõikudesse, kus oli kõige rohkem abi vaja. Vabadussõjas täitis Scoutspataljon põhiliselt ründava iseloomuga ülesandeid.
Scoutspatljon tähistab oma aastapäeva pataljoni hiilgavaima lahingu – Pikksaare lahingu aastapäeval, 21. jaanuaril.
Pikksaare lahing peeti 1919. aastal Läti aladel Pikksaare jaama pärast. Rünnaku käigus vallutas 47-meheline Scoutspataljoni grupp Pikksaare jaama, mida kaitses 524 punavõitlejat. Selle teo tunnustamiseks ja mäletamiseks kanti Pikksaare lahingu nimi, erinevalt väeosa teistest võidunimedest, pataljoni lipule.
Tõsise kaitselahingukogemuse sai Scoutspolk Narva rindel enamlaste pealetungi peatamisel, vahetult enne rahu sõlmimist.
Pärast Vabadussõda saadeti nimelised väeosad, nende seas ka Scoutspolk, laiali.
Scoutspataljon taasloodi 24. jaanuaril 1924. aastal. Pärast taasloomist paiknes Scoutspataljon mõnda aega Tallinnas. Edasine asukoht oli Haapsalu külje all Uuemõisas mõisas, kuni Vene väed väeosa mõisast välja tõstsid ja Tallinnasse saatsid. Edasi paikneski Scoutspataljon Tallinnas, kuni Nõukogude Liit Eesti Kaitseväe laiali saatis.