Kärstna rahvakoosolekul räägitu
16. jaanuar 2019, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LÄINUD AASTA 20. DETSEMBRIL toimus Kärstnas Viljandi vallavalitsuse korraldatud rahvakoosolek Anikatsi külas asuva Piiskopi sigala laiendamise kava teemal. Ümberkaudsete külade elanikelt oli laekunud 51 allkirjaga avaldus hulga tingimustega. Need puudutasid sõnnikuhoidla ehitamist kinnisena ja katusega, sõnniku põhjakihi jahutamist, sõnniku maa-alust hoidlasse pumpamist, ventilatsiooniavadesse õhufiltrite paigaldamist, veekasutuse mõju uurimist ja keskkonna mõjude hindamise tegemist. Koosoleku käigus esitati ka teisi ettepanekuid.
Tingimuste kommenteerimiseks sai sõna sigala laiendamist kavandava Saimre talu peremees Toivo Teng. Hea oli tõdeda, et osa tingimuste täitmine on juba kavas. Samas katusega kinnist sõnnikuhoidlat ja õhufiltritega ventilatsiooni ei pidanud Teng realistlikuks. Kahtluse alla seadis ta ka sõnnikuhoidlast tekkiva gaasi kogumise ja kütteks kasutamise. Selle eriala inimeste uuringutele ja faktidele põhinev analüüs puudub.
Ümbruskonna rahval ei ole midagi sigala laiendamise vastu. Ettevõtlust on maale vaja. Statistika andmetel toodetakse Eestis aga vaid 75 protsenti vajaminevast sealihast. Tarbime rohkem, kui ise toodame.
PÕHILINE KÜSIMUS on õhureostus, mis on juba praegu probleem. Sõnniku väljaveol see paratamatult tekib. Nii on aastasadu olnud.
Inimeste elukeskkonda kahjustab tootmise kontsentreerumisel tekkiv alaline intensiivne õhureostus. Vanasti olid taludes kodu ja laut kas koos või lähestikku. Kui mingi lõhn tekkis, oli pererahvas esimene, kes seda tundis.
Koosolekul tekkis mul küsimus, mis jäi esitamata: kas Toivo Teng on ise nõus sigala vahetus läheduses elama? Vaevalt. Või kui, siis leitaks ka õhusaastet vältiv lahendus.
Kapitali koondumisega ühe isiku või grupi omandisse peavad kaasas käima omaniku kõrgem moraal ja vastutustunde suurenemine, et ettevõtmistest teistele inimestele kahju ei tekiks. Mitte nii, et mul on raha ja teen, mis tahan. Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas piisavalt aega, et olla nõndanimetatud röövkapitalismist välja jõudnud.
Mõistan, kui on kõne all väliskapital, aga antud juhul on ettevõtja Eesti mees. Kindlasti ei ole tegemist kohalike elanike ülevõimendatud hirmuga, nagu väideti 19. detsembri Sakalas ilmunud artiklis (vaata «Sigala laiendamise kava muudab külarahva väga murelikuks» – toimetus).
29. detsembri Sakalas avaldatud keskkonnakompleksloa taotlemise teates on esialgsele sigade arvule lisandunud 1604 võõrdepõrsa kohta, millest koosolekul juttu ei olnud.
KOLLEKTIIVSET AVALDUST ajendas tegema ka samale omanikule kuuluva Kärstna sigalakompleksi õhureostus, mille vastu pole juba aastaid suudetud või tahetud sobivaid lahendusi leida. Aus ja vastutustundlik tegutsemine eeldaks esmalt selle olukorra ära klaarimist.
Eesti rahva demograafilist seisu ja külade tühjenemist arvestades peab olema eesmärgiks tingimuste loomine selleks, et inimesed saaksid ja tahaksid maal, sealhulgas Viljandimaal elada. Statistika andmeil vähenes Viljandi maakonna rahvastik 2017. aastal 540 inimese inimese võrra, sealhulgas Viljandi vallas 97 võrra. 2018. aastal lahkus Viljandi vallast juba ligi 150 inimest.
Eestil ei ole sadade või tuhandete hektarite kaupa asustamata alasid nagu mõnel naaberriigil. Meie tee on loodust ja inimeste elukeskkonda säästev majandus, sealhulgas põllumajandus.
KOOSOLEKUL ARUTATUT kokku võttes võib öelda: ettevõtlust on maal vaja arendada, kuid sellega ei tohi kahjustada kohalike inimeste elukeskkonda. Rahva arvamusest ülesõitmine toob vaid hetkekasu ja on pikas perspektiivis kahjulik meile kõigile.