Sirge selja ja täpse käega korrakaitsja

Et Margus Sass pole vindiga viskamist selgeks saanud, nimetab ta end bowling’us kivipalluriks. Foto: Erakogu

Viljandi värske politseijuht Margus Sass tahtis juba poisipõnnina miilitsaks saada. Nüüdseks on ta inimolemuse varjupoolega tegelnud juba üle 25 aasta. Et koju kaasa kippuvad töömured liiga valju tooni andma ei hakkaks, käib ta kamraadidega keeglisaalis kuule veeretamas.

Lapsepõlv möödus Margus Sassil Kolga-Jaanis teiste alevipoistega sõda mängides. «Olid vibud ja olid nooled. Ja siis olid suurte majade poisid ja eramajade poisid. Leppisime kokku võitlusi, peitsime kivide alla kirju ja pätsasime neid üksteise tagant. Ostsime vastaste informaatoreid üle, et saada teada, kunas keegi rünnakuks valmistub või kus suurem mõõkade voolimine käimas. Kõik oli ikka nagu päris,» meenutab ta ning lisab, et aeg-ajalt toimus ka suuremaid lahinguid, kus mõlemal poolel oli oma 10–15 poissi üles rivistatud. «Võitlused olid küll enamasti sõbralikud, aga sinikaid jagus igaühele. Tegelikult lausa ime, et meil kõigil silmad pähe jäid. Sai ikka antud, nii et vähe polnud.»