Mida linn oma inimestele üldse pakub?

Aivar Kaljusaar

FOTO: Marko Saarm/Sakala

ALANUD ON UUS AASTA ja sobiv aeg on teha kokkuvõtteid möödunud aastaringist. Kuivõrd arvestasid Viljandi linnajuhid rahva huvidega?

Esimesena meenub juba pikemat aega kestnud vägikaikavedu Kalevi tänava raudteeületuskoha pärast. Viimati kerkis see teema üles sügisel, kui politsei tolles trahviga hirmutava Edelaraudtee sildiga paigas valvas.

Mis sellest muutus? Mitte midagi.

Nagu me teame, on Edelaraudtee valmis oma territooriumil ülekäigu kohe valmis ehitama, kui linn selle vaid olemasoleva taristuga seoks. Linn ütleb aga järjepidevalt, et selleks pole raha. Äkki pole hoopis tahtmist? Niisugune ettevõtmine ei nõuaks ju miljoneid.

Kalevi tänava raudteeületuskoht oleks vajalik suurele hulgale inimestele, kes elavad teisel pool rööpaid või käivad seal tööl. Praegu jääb neil üle loota, et ehk eraldatakse selle rajamiseks kunagi riigikogu katuseraha.

Tegelikult on kogu loo juures veel üks tahk. Kohalik omavalitsus saab teha rongigraafiku suhtes ettepanekuid. Rong ei pea Paalalinna ülesõidul 100 kilomeetrit tunnis tuiskama ja alles seejärel pidurdama hakkama. Ta võib hoo varem maha võtta ja linnakeskkonnast tunduvalt ohutuma kiirusega läbi sõita.

Ülekäik Paala teel. Tõkked on, aga kõnniteed mitte.

FOTO: Aivar Kaljusaar

See, et linn ei leia raha Kalevi tänava ülekäigu loomiseks, ei vähenda sealt üle raudtee käivate inimeste hulka. Need inimesed on ja jäävad.

VAATAME KA TEISI raudteeületuskohti.

Trahviga hirmutamise märgid on pandud üles ka Pärnu maantee Männimäe-poolsesse külge. Seal laheneb olukord juba selleks sügiseks, kui Pärnu maanteel valmib lõik Planeedi tänavast Vaksali tänavani.

Kõige kurioossem on aga lugu Paala teel, kuhu on pandud ohutust tagavad tõkked, samas kui seal pole kõnniteed: üle raudtee viib kitsas rohtunud teerada. Kunas nonde tõketeni korralik kõnnitee ehitatakse, teab vaid jumal taevas. Tõkete raha tuli Edelaraudtee taskust.

MÄNNIMÄE POSTKONTORI sulgemine eriti palju tähelepanu ei pälvinudki. Mul on seniajani meeles, kuidas Viljandi eelmine linnapea Ando Kiviberg ütles tema jutul käinud Eesti Posti ametnikele, et see on Viljandi suurima elanike arvuga linnaosale väga vajalik koht, mida sulgeda ei tohi. Kiitus! Alati ei pea leppima sellega, kuidas riik oma huvisid kehtestab. Kohaliku elu eest tuleb seista.

Nagu me takkajärgi targana teame, päästnuks Viljandi praeguse linnapea sama resoluutne ei Männimäe postkontori sulgemisest, sest vaid mõni päev hiljem tõmbas Eesti Post kogu sulgemiskavale juba ise pidurit – nurin läks avalikkuses lihtsalt liiga suureks.

Värvilise purskkaevu lammutamist võib nimetada rahva soovi seljatamiseks. Kurikuulsa tsitaadi parafraseering «Pole purskkaevu, pole probleemi» on siin omal kohal.

Too purskkaev oli küll inetu, aga sel oli emotsionaalne väärtus: see oli linna suureks juubeliks tehtud kingitus.

Olen nõus, et purskkaevu ei saanud hoida käigus niisugusena, nagu see oli. Ent kindlasti olnuks võimalik see tänapäevasel moel renoveerida.

Linnavalitsuse väide, et purskkaev oli tühjana seistes ohtlik, on jama. Töötavana on see täpselt sama ohtlik või vee tõttu ohtlikumgi. Kas olete näinud, mis toimub suvel Tartu raekoja platsil «Suudlevate tudengite» purskkaevus? Eri vanuses lapsed tunnevad sellest rõõmu. Ma pole veel kuulnud, et keegi oleks seal ära uppunud.

Kulunud ütlemine, et raha pole, sai ka selle loo puhul määravaks.

Viljandi 700. sünnipäevaks tehtud kingitustest on nüüdseks veel järel park Tartu tänava ­ääres. Selle kohta on olnud kuulda, et see on liiga tihe ega sobi sinna. Õnneks pole sae hammas sellele veel peale hakanud. Asjaolu, et park on natuke liiga tihedaks kasvanud, ei muuda selle väärtust juubelikingina.

Siinkohal ongi paslik küsida: mida on hilisemad Viljandi valitsejad linnakeskkonna mitmekesistamiseks «kinkinud»? Esimese hooga ei tule nagu midagi pähe. Seda enam on kahju, et varasemate rajatistega niimoodi käitutakse.

MIDA LINN ÜLDSE oma inimestele pakub? Hansapäevad kestsid mullu vaid kaks päeva, linna aastapäevast sai Sakala käsitluse põhjal säästusünnipäev, jõuluhansa jäi sootuks ära. Me tahame, et linnaelanike arv kasvab, ise selle heaks panustamata. Kui tegijat ei leita, jääb asi ära. Kahju!

Soovitan Viljandi praegustel otsustajatel käia Läti sõpruslinna Valmiera linnapäevadel juuli lõpus ning otsida sealt väljasurevate ürituste taaselustamiseks ideid. Meenub Valmiera linnapea Jānis Baiksi ütlus pärast seda, kui ma kaks aastat tagasi sealsetel linnapäevadel käisin ja nähtu mind keeletuks võttis: «Me oskame teha tööd ja kui on pidu, siis oskame ka pidutseda.»

Tööd teha ja linnale maksutulu teenida oskame meiegi, aga sellest kõigest tagasi saamisega kipub järjest kehvemini olema. Hea, et kultuuriakadeemia rahvas võttis aastalõpupeo korraldamise enda peale, muidu oleksime sellestki ilma jäänud.

Raha pole ju vahepeal kuhugi ära kadunud, iseasi, mismoodi seda on kulutatud. Veekeskuse rajamisele seni kulunud summad on ju teada. Selle eest saanuks ka midagi muud ette võtta.

Praegu näib, et mäng käib järveäärse variandi väravasse. Kas eelnevad kulutused on selle valguses olnud mõistlikud, peaksid ehk ütlema otsustajad ise.

LÕPETUSEKS KA ÜHT-TEIST positiivset.

Lõppenud aasta tõi päikese Uue tänava elanikele, kes said ohtlikuks ja kohati peaaegu olematuks muutunud kõnnitee asemele korraliku. Sama saab öelda Kesk-Kaare tänava lõigu kohta. Tänu Euroopast ulatatud abikäele paistavad linna teed ja tänavad paremini säravat. Tõsi, tõrvatilgana meepotis mõjuvad liiklusmärgid, mis on kohati valesti paigaldatud ja segavad liiklust.

Alanud aastal saame ühtlasi Pärnu maantee ringist Korneri ringini sõita mööda tänapäeva nõuetele vastavat linnatänavat. Eks ole suur asi seegi.

Tagasi üles