Kõigest neli aastat tagasi sudokuga tutvust teinud Tiit Vunk jõudis tänavu selle ala maailmameistrivõistlustel medalikolmikusse, viies Eesti nii sudoku maailmakaardile.
Harjutamine tõi tiitlivõistluste medali
Suure-Jaanist pärit, kuid praegu Tartus elav mees leiab, et pikk staaž ei ole tipptasemele jõudmisel sugugi määrav. Oluline on hoopis see, kui tõsiselt asjasse suhtuda ja kuidas seda tüüpi ülesanded inimesele sobivad.
Tiit Vunk, kui tõsiselt te sudokuga igapäevaselt tegelete?
Ikka iga päev tuleb sellega tegelda ja pidevalt asja vastu huvi tunda. Mõni päev piisab vaid ühest sudokust, teine päev teen aga mitu tundi.
Kas alustasite sudokudega nagu teisedki ajalehtede meelelahutuskülgede kaudu?
Ei olnud niimoodi. Mind kutsuti mõttemängude Eesti meistrivõistlustele ja seal oli teiste alade kõrval ka sudoku. Tollal keskendusin rohkem kabele. Et mõttemängudel on viis ala ja minul oli vaid üks tugev külg, kabe, siis soovitas sõber leida veel mõne ala, milles ennast arendada. Ta viskas mulle sudokud pihku ja pärast vaatas, et kõige hullemini ei läinudki. Muidugi selle ajaga, kui mina jõudsin teha kaks tükki, tegi tema kuus.
Kui aga võistlustele läksin, siis põrusin täielikult. Seepeale mõtlesin, et kuidas küll teised nii kiiresti lahendavad, ja asusin harjutama. Ostsin sudokuajakirja ning hakkasin lahendama ja aega võtma.
Kaua lehtedes pakutava keskmise raskusega sudoku lahendamine teil algul aega võttis?
Esimesed ajad olid kümne minuti kanti, aga kui praegu üle kahe minuti läheb, olen pettunud.
Kindlasti on ka mingid süsteemid, mille abil on lihtsam õigete vastusteni jõuda.
Neid on palju. Enamiku, mida mina kasutan, olen ise lahendamise käigus avastanud. Mõne keerukama olen ka internetist leidnud. Kui vaatasin esimest korda nende võtetega lehekülgi, oli seal pakutav mulle juba tuttav.
Ehk olin lähenenud veidi teistmoodi. Asja teebki tegelikult huvitavaks see, kuidas lahendamise käigus on võimalik uusi nippe õppida.
Mõni vihje äkki harrastuslahendajale.
Kõigepealt tuleb muidugi vaadata seda kohta, kus on kõige rohkem numbreid ette antud. Seal on suurem tõenäosus ruudud ära täita.
No seda tean minagi.
Eks üldiseid põhimõtteid teagi iga sudokulahendaja. Edasi tuleb mängu reageerimise kiirus — kaua aega läheb arusaamiseks, mis number reast puudu on. Minul kulub selleks murdosa sekundist. Oluline on ka, kui kiiresti võtteid näha suudad, ja seegi, kui palju märkmeid teed. See on võistlustel lubatud.
Kui tihti juhtub võistlustel seda, et teete kiiruga sisse mõne vea, mida ei märka? Ja mis saab, kui asi selle tõttu kokku jookseb? Kas alustate otsast peale?
Seda juhtub kõigil, isegi maailma tipus. Üldiselt on nii, et võistlusel on sul ees ports ülesandeid ja nende lahendamiseks on teatud aeg. Õige lahenduse eest saab punkti, vale eest mitte. Mingit uuesti tegemist pole.
Finaalis oli aga nii, et kontrolliti ning kui oli viga sees, anti tagasi. Pidid ära parandama ja uuesti esitama. Kogu finaali jooksul tuli ette üks viga, aga õnneks mitte minul.
Kirjeldage lühidalt, kuidas võistlus üldse käis.
Oli suur laudu täis saal, 150 osalejat pandi nende taha istuma nagu õpilased koolis eksamite ajal. Siis olid voorud. Anti kätte pakett ülesannetega — näiteks klassikalised sudokud — ja need pidi teatud aja jooksul ära lahendama. Ülesanded olid kõigil ühesugused. Kahe päeva jooksul tuli läbida kümme individuaalset vooru ning kokkuvõttes kümme parimat pääsesid finaali.
Finaalis lasti võistlejad vastavalt eelvooru tulemustele teatud vahedega ülesandeid lahendama. Parim esimesena ja kümnes kümme minutit hiljem. Mina olin kolmas ja alustasin neli minutit liidrist hiljem.
Finaalis oli üheksa sudokut. Pärast kolme esimese lahendamist langesid kolm kehvemat välja ja said oma lõppkoha kätte. Kolme järgmise sudoku järel jäi meid alles viis ning siis võistlesime seni, kuni kolmanda koha saanu lõpetas lahendamise. Et olin kolmas, siis mina lõpetasingi võistluse.
Seal ei ole ju ainult sellised sudokud, nagu lehes näeme. On ka erilisi.
Jah, klassikaline sudoku on vaid üks osa. Sudokusid on palju variante. On selliseid, kus tuleb mõnes ruudus lahendada matemaatikavõrrand või peavad arvud märgitud ruutudes olema õiges järjekorras või moodustama kokku algarvu. Variante on palju.
Neljandas voorus oli näiteks selline erikujuline sudoku, kus olid lahtrid pooleks tehtud. Enne võistluste juhendi avaldamist polnud ma sellist näinudki, kuid mul tuli see isegi päris hästi välja. Usun, et oli ka võistlejaid, kes said selle vooru eest kirja nulli.
Maailmameistrivõistluste tase on kaunis erinev. Sõltub, milliseid ülesandeid osalevates riikides lahendatakse. Näiteks Eesti meistrivõistlustel on ainult klassikalised sudokud.
Mis tagab sellisel alal edu? Pead sa olema lihtsalt andekas või saab ka puhtalt harjutamise ja raske tööga tippu tõusta?
Kui annet ikka ei ole, siis tippu ei saa. Sa võid küll harjutada ja päris heaks saada, kuid tippu tõenäoliselt ei jõua. Samas puhtalt ande pealt ka ei tee. Kogemusi peab samuti olema.
Võistlused on päris pingelised. Mõne ülesandega võid mitu kohta tõusta, teisega kukkuda. Näed ka kõrvalt, kuidas konkurent töö valmis saab ja ära annab. See keerab omakorda psühholoogilist pinget juurde. Tegelikult ei tohiks teisi jälgida ja lasta end segada.
Mille taha esikoht jäi?
See, kes võitis, on kolmekordne maailmameister ja oli seda juba siis, kui mina veel selle alaga ei tegelenud. Küsimus on ikka praktikas. Eelmisel aastal olin kaheksateistkümnes ja kolmas koht sel aastal oli mulle niigi suur samm edasi.
Kui palju Eestis võistlevaid sudokulahendajaid on?
Eesti meistrivõistlustel on osalejaid olnud 35—70. Neist paljud on aga vaid harrastajad. Ei oska ju öelda, kui tõsiselt keegi sellesse suhtub. Mine võta kinni, kas kümnenda koha saanu on hobi korras lahendaja või tegeleb asjaga pühendunult.
Kust te harjutamiseks ülesandeid saate? Poe omad on vist liiga lihtsad.
Poes olevad raamatud on üldiselt lihtsad, kuid on ka selliseid, mis pakuvad põnevust. Teisalt on selge, et maailmatasemele jõudmiseks neist ei piisa. Üks võimalus on internetis lahendada, see aitab ka kiirust treenida.
Eestis leiab huvitavaid ülesandeid internetis aadressil vint.ee.