Ülle Lumi arvamuslugu on pikem selgitus seoses kolmanda lehekülje uudisega «Linn valib uue sotsiaalkomisjoni esimehe».
Kui sa ei ole teerulli osa, vaid osake maanteest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÜSIMUSELE, MIKS lahkusin Eesti Keskerakonnast, pole lihtne vastata.
Millegipärast meenus kunagi loetud metafoor, mille autor on arvutiteadlane Gregory Rawlins. Mina panin selle oma loo pealkirjaks, sest usun, et osake maanteest olla on ahvatlev ja perspektiivikas.
Sellel maanteel on verstapostid, õigemini kaubamärgid: valimisliit Kodune Viljandi, tervisekeskus, Viljandi linnavolikogu, Siiri Oviir, Viljandi haigla, riigikogu valimised ja mina ise. Jah, ka mina, sest kaubamärgiks saab nimetada igasugust silti, millel on tähendus ja seos.
Viimase viieteistkümne aasta jooksul on need kõik olnud head kaubamärgid, mis on andnud minu tegevusele värvikust ja kõla. Aga ka heade asjade vahel tuleb teha valikuid, mis põhinevad väärtustel.
PEAAEGU KÜMME aastat tagasi, kui vahetasin Koduse Viljandi Keskerakonna vastu, oli ja on seniajani minu iidol Siiri Oviir.
Olin jõudnud just järjekordsesse eneseotsingu faasi, kui üks toonane haigla nõukogu liige, muuseas reformierakondlane, pani mulle pähe mõtte konkureerida haiglajuhi valimistel. Muidu polekski vist seda teinud, aga võidule pääsesid loomuomane aktiivsus ja hirmus suur tahtmine tõestada, et saan hakkama.
Mäletan, kuidas sellest tehti poliitiline show — «Keskerakondlane tõukas troonilt isamaalase ja kõike seda koordineeris erakonnakaaslasest minister,» räägiti.
Tegelikkus oli palju primitiivsem. Kuus aastat kestnud olelusvõitlus maakonnahaigla ja tervisekeskuse vahel oli lõpule jõudmas ning mind tõukas tagant põikpäine visadus tõestada suure haigla juhile, et tema sõnum «Garanteerin, et nelja kuu pärast on tervisekeskuse asemel kas maapank või saapapood,» võib tema enda vastu pöörduda. Ja nii läkski!
TEE LOOKLEB ja nüüd, peaaegu üheksa aasta hiljem, oli võimalus proovida kaubamärkide uusi kombinatsioone: kandideerida erakonna volikogu aseesimeheks ja osaleda riigikogu valimistel. Võtan seda kui maakuulamisele kulutatud aega, mis ei olnud maha visatud. Nägin sügavamale erakonna sisse ja sain ristsed suures valimiskarussellis.
Hoolimata üle keskea jõudnud eluaastatest, olen suures poliitikas algaja. Mul oli kaks julget unistust juhuks, kui peaksin riigikogusse jõudma. Tahtsin olla esiteks lojaalne valitud kaubamärkidele ja pühenduda eeskätt haiglale ning teiseks võtta oma turjale Viljandimaa Keskerakonna juhtimine. Kõige olulisem minule oli ja on teha kõik selleks, et heal tasemel eriarstiabi Viljandimaal kestaks ja areneks.
Arvasin, et riigikogus olemine aitab mul tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Uskusin, et võin valitsuskoalitsiooni koosseisust hoolimata kuuluda ka Viljandi haigla nõukogusse ja suunata haiglaelu arengut. Olin kindel, et minu senine lojaalsus ja pühendumus koduhaiglale on alus minu nõukogu liikmeks usaldamisele.
Parandamatu optimistina mõtlesin, et võtan käsile Viljandimaa Keskerakonna sisekultuuri. Tahtsin luua meeskonna, sõnastada visiooni, leppida kokku väärtused, mille järgi edaspidi käitutaks, ning korrastada rahaasju.
Läks teisiti. Vene vanasõna järgi on igal turul kaks lolli — üks küsib liiga vähe, teine liiga palju. Seepärast tuleb tehingut sooritades võtta aluseks väärtus. Hea kaubamärk ei vaja ülemäärast turundust ja minu valimislubadus «Uus haigla kesklinna!» on hea kaubamärk, mis elab edasi.
Alles paar nädalat tagasi peetud haiglavõrgu arenguvisiooni arutelul sain kinnitust, et tervishoiukorralduse juhtisikud mõtlevad ka sellele, kuidas siduda ühtseks süsteemiks maakondlik eriarstiabi, peremeditsiin ja kõrgema etapi haigla.
Minul on visioon sellise sünergilise koosluse loomiseks ja tasapisi hakkab tulema ka riigi toetus. Nüüd tuleb pingutada järjepideva rakenduse nimel ja sellel teel käimiseks ei vaja ma erakondlikku kaubamärki.
PROTSESSE TASAKAALUS hoida saan vaid mina ise. Leidsin, et aeg on muudatusteks küps, ning kirjutasin avalduse erakonnast lahkumiseks. Kuu hiljem Viljandi piirkonna juhatus selle ka rahuldas. Tundsin rõõmu, et vaba kodanikuna vabal maal on mul võimalus teha valikuid oma väärtushinnangute alusel.
Seesama vabadus tõi kohe kaasa kohustuse valida, kas korrata riigikogus asetleidnut ja istuda üksinda «akna alla», lahkuda linnavolikogust või peatada volitused. Otsustasin viimase kasuks, sest pole kuigi tark tegu lüüa pauguga uks kinni kohas, kuhu olen kuulunud üle tosina aasta, pool sellest volikogu sotsiaalkomisjoni esimehena.
Vabadus kui missioon kohustab mind kandma vastutust oma tegevuse, oma kohustuste täitmise ning oma valikute pädevuse ja aususe eest. Ausõna — ma ei tea täna, mis juhtub poolteise aasta pärast.
Kas Viljandi haiglal õnnestub olla tervishoiureformi vedur ja rajada siia tänapäevane tervishoiuteenuste kompleks? Kas riik toetab jätkuvalt
Euroopa Liidu tõukefondi raha suunamist Viljandi haigla nüüdisajastamisse ja peremeditsiini arendamisse? Kas kohalikel valimistel tuleb teemaks terviseteenuste tänapäevastamine? Kas mõni poliitiline jõud leiab, et meie koostöö on kasulik nii haiglale kui kogukonnale? Küsimusi on palju.
Vana Risbieteri ütlust poeg Hansule eeskujuks võttes arvan, et kuni 2013. aasta sügiseni jääb see laegas minu enda hoolde.
OLEN PIISAVALT näinud ja kogenud, et parteipoliitilistes vetes ujuvad erinevad kalad lepamaimudest vaaladeni, vahel sekka ka haid ja piraajad. Seal on valida, kas sööd lõunat või oled ise lõunasöök, aga mulle see ei meeldi.
Eelistan avatust, vastastikust lugupidamist ja usaldusel põhinevat koostööd. Pühendun oma tööle, mille väärtuslikkusesse usun. Püüan iga päev endas rõõmu läita ja mõelda selliselt, et silmad lööksid särama. Minu elutõde ühtib rebase ütlusega väikesele printsile, et ainult südamega näed õigesti. Usun südameheadusesse, tundetarkusesse ja koostöösse.
Inimese ajju on sisse ehitatud mehhanismid, mis kutsuvad automaatselt esile reaktsiooni teise inimese või inimeste rühma suhtes, kelle tegevus ei vasta enam selle inimese südametunnistuse häälele. Seda tuleb osata kuulata ja ära tunda. Mina tegin seda.
Kui kirjutame, et president on sihiseadja ja riigi südametunnistuse hääl, siis iga kodanik on ise oma südametunnistuse hääl ja õigusemõistja. Miks ei või üks inimene rahulikult oma lihtsat sisetunnet usaldada? On meil loota millelegi paremale? Minu vastus on, et ei ole.
Seepärast ei hakka ma vastama küsimustele, kes on hea ja kes halb ning mis ajendasid tegema lõplikku otsust. Vastasin üldise aruteluga, mis johtub minu tõekspidamistest ja kulgeb teena tulevikku.
Nendel inimestel, kes ajavad segamini mineviku, oleviku ja tuleviku, soovitan võtta appi Kurt Vonneguti ühe tegelase, Billy kabineti seinal rippuva raamitud palve, mis algas sõnadega: «Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.»