Napsuklaasid, millest kunagi ei jooda

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Antoni pitsikogu on uudistajatele välja pandud Tarvastu muuseumis.
Rein Antoni pitsikogu on uudistajatele välja pandud Tarvastu muuseumis. Foto: Marko Saarm

Viljandi abivallavanema Rein Antoni argipäev möödub mööda allasutusi ja koosolekuruume tallates. Puhkust ja vaheldust pakuvad talle napsuklaasid. Vana haljast ta neisse aga ei vala, vaid reisib mööda ilma, et eri paigust kaasa toodud pisikesed anumad lihtsalt riiulisse laduda.

Isa poolt viljandimaalase, ema poolt võrokese juuri edasi kandev mees elab Kärstnas ning nimetab end uhkusega maakaks.

«Õpingud viisid vahepeal küll Tartusse, kuid rohkem pole ma siit pikemalt ära käinud,» kinnitab ta ning leiab, et sai nautida õnnelikku maapoisi lapsepõlve. «Nutitehnikat siis ju ei olnud ja palju aega veedeti õues. Kõikvõimalikud sõjamängud ja jalgrattaga kihutamine ... Kui praegu tuleb last sundida, et ta majast välja läheks, siis meie ajal muretsesid vanemad, et laps õhtul ikka õuest tuppa saaks.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles