Siitsaadik ja mitte enam kaugemale

Helena Lotman kõnelemas Karksis Foto: Elmo Riig

Kõne, mille Helena Lotman pidas läinud pühapäeval, vabadussõja pöördelahingute 100. aastapäeval Karksi mälestussamba juures.

HEAD INIMESED!

100 aastat tagasi tõmmati läbi Eesti joon, mida hakati ni­metama «Siitmaalt ja mit­te enam». Siin, Karksi-Nuias toimus üks nendest olulistest lahingutest, millega pandi vabadussõjas seisma punavägede pealetung. Sellest joonest tollastel vaenlastel üle astuda ei lastud.

Mind siis veel ei olnud, ma sündisin alles XX sajandi lõpus, siiski mäletan ma kogu XX sajandit. Ma mäletan seda tänu oma vanavanaisa Augustile, kes suri siis, kui ma oma esimesi lauseid ütlesin.

Aga kuidas saan ma mäletada midagi, mis oli aastaid ja aastakümneid enne minu sündi?

PEREKONNA FOTOKARBIS on peotäis pilte, mis räägivad Augusti argistest õnnepüüdlustest. Räägivad vaikselt ja lihtsalt. Aga seal on ka ülesvõtted, mis räägivad raskustest, valust ja pettumusest. Räägivad valjul häälel ja kogu rahva nimel.

Esimene foto: ministeeriumikooli jõnglased vahivad tahvli poole. Milline neist on minu vanavanaisa, ei tea – kõigil pead paljaks aetud. Teine päevapilt on tehtud 1938. aastal: vanavanaisa on ostnud oma tallu uue ja uhke rehepeksumasina. Kõik on nii lootusrikas.

Järgmine foto on viimane pilt, mis tehtud kodutalus, kus kõik on veel koos. Kolm põlvkonda. Suur eesti pere.

Vanavanaisa August on tulnud sõjast. Tema poeg Jaan on sel pildil umbes sama vana kui minu poeg praegu. Täpset aastat, mil see foto tehtud, ei tea, aga ka Augusti isa on sel pildil. Teda pole veel küüditatud. Järelikult pidi olema see päev millalgi enne 1949. aastat.

AGA ON KAKS FOTOT veel ja need kujutavad midagi, tänu millele saan ma kõneleda täna siin.

Esimene on tehtud 1930. aastal mu vanavanaisa kodukohas Sadukülas. Pildil avatakse mälestussammast, millesse on raiutud kiri «Siin ütles eesti rahwa kangelaslikkus idast woolavale punasele woole 1919. aasta jaanuaris: Siit Saadik ja mitte enam kaugemale». Vanavanaisa – noor mees, umbes samas eas kui mina praegu – seisab avamisel Kaitseliidu mundris samba kõrval ja annab au langenud kangelastele. Neile, kelle julgus ja moraal päästsid Eesti.

Teine pilt on tehtud 60 aastat hiljem sealsamas. Vahepeal lõhutud mälestussammas on taastatud ja selle avamisel on vanavanaisa August. Istub seal pingil sinimustvalgete lippude all ja annab au Eesti riigi eest langenuile. Püsti ta enam seista ei jõudnud.

Täna on sümboolne päev. Tänases päevas on koos minu vanavanaisa Augusti ning te­ma laste ja lastelaste ja veel tu­han­dete inimeste – teie kõigi vanavanaisade ja vanavanaemade ja nende järglaste soov olla vaba ja kehtestada ise piir, mis ütleb: siitsaadik ja mitte enam kaugemale!

100 aastat tagasi ütlesid meie esivanemad ühiselt: «Siitsaadik ja mitte enam.» Nad ütlesid seda vaenlastele, kes tungisid meie maale. Aga kelle või mille eest peame meie täna end ühiselt kaitsma?

MA TUNNEN JA TEAN XXI sajandit. Ma näen seda oma silmaga, mitte fotodelt. Näen, kui töökad ja pühendunud on noored inimesed praeguses Eestis. Aga ma näen ka seda, et need noored hakkavad oma Eestist võõrduma.

Näitlejana tahan tsiteerida üht maailma kõige tundlikuma sotsiaalse närviga näitekirjanikku Václav Havelit: «Me elame erakordsel ja keerulisel ajastul! Nagu ütles Hamlet: «Aeg liigestest on lahti – neetud rist!» Sest vaata: me loome suurepäraseid ühendusteid kontinentide vahel, ja samal ajal muutub üha suuremaks probleemiks ühendusteede loomine inimeste vahel!»

Ka minule tundub, et praegune aeg oma teaduse ja samas esoteerikaga, globaliseerumise ja samas ksenofoobiaga, valikute ja samas piirangutega, väga edukate ja palju vähem edukatega ei ehita sildu inimeste vahel, vaid pigem lõhub neid. Pigem otsitakse vastandumisi kui ühisjooni. Ent selles segaduses, selles valikute paljususes peame üles leidma need sambad, mille me tänapäeva individualistlikus maailmas ühiselt püstitame. Sambad, mille juures anname au oma kahekümnendates eluaastates ja mille juurde tuleme tagasi ka siis, kui seda enam omal jalal teha ei saa.

Ma ei mõtle mälestussambaid meie aja kangelastele. Ma mõtlen moraalseid sambaid, mis kaitsevad Eesti riiki ja kõiki inimesi selles riigis. Sambaid, kuhu on raiutud «Siitsaadik ja mitte enam kaugemale».

MA KÜSIN ENDALT: kus on moraalses ja inimlikus mõttes piir, mida ma ei tohi ületada? Mille ületamisega teeksin ma meie inimestele palju kahju? Siitsaadik, ja mitte sammugi rohkem, Helena.

Kas ma astuksin vahele, kui inimest lüüakse meie parlamendihoone ees jalaga? Kas ma lähen moraalsesse vabadussõtta, kui inimesel keelatakse armastada just sellist inimest, nagu ta soovib, olenemata nahavärvist või soost? Kas ma protesteerin valjuhäälselt, kui vägivallale, olgu see füüsiline või vaimne, vaadatakse läbi sõrmede? Kas ma olen valmis lahingusse minema, kui kuulen, kuidas ülemus karjub alluva peale? Kas ma võitlen, kui keegi tahab kontrollida, mis filme või etendusi me vaatame? Kas ma võitlen, kui keegi tahab kontrollida, milliseid filme või etendusi me teeme? Kas ma vaikin või julgen sõna võtta, kui inimest alandatakse, olgu avalikult või koduseinte vahel? Kas ma löön häirekella, kui eesti haridus hakkab muutuma ingliskeelseks? Kas ma hakkan vastu, kui poliitik valetab valijale. Kui inimene valetab inimesele? Kas ma ütlen: «Siitsaadik ja mitte enam»?

KUI EESTI HARITLASED tundsid Nõukogude okupatsiooni ajal, et nüüd on piir käes – «Siitsaadik ja mitte enam kaugemale» –, kirjutasid nad «40 kirja». Kiri lõppes nii: «Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei pea tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele ja päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist, maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.»

Kui «40 kiri» sõnastas hirmu põhjuseks ohu rahvuslikule identiteedile ja see ei ole kahjuks kuhugi kadunud, siis nüüd on meil lisaks sellele veel paljude gruppide hirm oma identiteedi pärast. Aga meie eestlus, meie identiteet, mille nimel 100 aastat tagasi võideldi ja mille jaoks seati piir «Siitsaadik ja mitte enam» kaotab mõtte, kui me unustame inimlikkuse. See kaotab mõtte, kui sulgeme end teistele inimestele, olgu nad meie rahvuskaaslased või mitte. Olgu neil samad veendumused või mitte.

MINU VANAVANAISA August oli inimlik inimene, kes kartis, hoolis, valutas südant, võitles. Tean, et ka nuttis. Tegi kõike nagu üks inimlik inimene oma armetuses ja ilus. Igatahes ei olnud tal ükskõik. Ta hoolis oma perekonnast ja rahvast, oma kodust ja kodumaast ning seal, kus nägi ülekohut, astus sellele vastu. Nii tegid veel sajad, tuhanded, sajad tuhanded inimesed.

Aeg on teistsugune. Rõõmud on teistsugused. Mured on teistsugused. Aga inimesed on ikka inimesed, kes vajavad üksteise kaitset ja tuge. Me peame teadma, mis on inimlikkuse piirid, millest me ei luba kellelgi üle astuda. Ja kui keegi on astumas üle inimlikkuse piiri, siis ütleme: «Siitsaadik ja mitte enam kaugemale.»