Üks isemoodi nupukas mobiiltelefon

Cat B35 pole küll nii veekindel kui sama firma puutetundliku ekraaniga telefonid, aga vett ei karda seegi. Põrutuskindlus on neil võrdväärne.

FOTO: Marko Saarm

Juhtus see 1998. aasta 5. jaanuaril, kui toonase tööandja Postimehe toonane peatoimetaja Marko Mihkelson andis mulle mu elu esimese mobiiltelefoni Ericsson GA 628. Nuputelefonidele olen truuks jäänud tänapäevani, kuigi olude sunnil teinud selgeks ka puutetundliku sidemaailma põhitõed. Kui hiljuti võtsin kätte nuputelefoni Cat B35, oli kõik ikkagi võõras.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pean silmas just sisu, sest väliselt on see klassikaline nuputelefon. Käes hoida on seda hea, matjas plast tekitab mõnusalt sametise tunde. Korpusest eenduvad horisontaalsed ribad aitavad kaasa, et telefon kenasti pihus püsiks.

Kummiseid nuppe on hea vajutada, klahvikäik on piisava raskusega. Nupud on suured ja üsna hõredalt asetatud, seega sobib ka suurenäpumeestele. Ainus ebakõla on juhtnupu vasaku ja parema küljega, millele vajutades võib näpp tabada kõrvalklahvi.

Vastupidavaks vormitud Cat B35 on kogukas telefon, eeskätt annavad tunda selle pikkus ja laius. Korpulentsus püüab tähelepanu eriti siis, kui otsida telefonile kohta, kus seda endaga kaasas kanda.

Tagasi üles