Libedus ja lubadus (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ME VÕIKSIME üksteisest rohkem hoolida. Seda saab välja näidata mitut moodi. Üks võimalus on äärmiselt lihtne ning jõukohane kõigile aktiivsetele ja liikumisvõimelistele inimestele: liiva või killustiku puistamine libedatele tänavatele.
Olen tugev ja tantsijatausta tõttu hea tasakaalutunnetusega 28-aastane naine, aga isegi mina ei püsi praegusel ajal püsti. Mul on hirm minna oma koeraga jalutama ja värsket õhku hingama, sest ma ei tea, kas pääsen seekord mõne sinika või millega hullemaga.
Mõtlen õudusega, mida peavad tegema eakad inimesed. Loobuma eluks vajalikest käikudest? Jätma arsti juurde ja toidupoodi minemata?
ME EI SAA mõjutada ilma, aga me saame teha siiski midagi tähtsat, mis paneb kõiki end paremini ja turvalisemalt tundma. Mis saadab sõnumi, et meist on hoolitud, ja paneb tundma mõttes tänu.
Kõnealusele probleemile peaks rohkem mõtlema nii linn kui iga indiviid. Seega palun: puistakem kõik veidi midagi krõbisevat oma kodu ette ja selle ümbrusesse! Ning kui näeme, et naaber pole jõudnud seda veel teha, näidakem eeskuju ka talle, puistates liiva temagi maja ette. Kas siis hea eeskujuna või veidi provotseerides – hea eesmärgi nimel võib.
Mina luban, et lähen ja otsin nüüdsama oma killustikuämbri keldrist üles ja alustan maailma paremaks muutmist oma maja eest.
Maria Priks,
Viljandi elanik