Et Viljandis polnud hokimängimise võimalust, nii et lähed trenni ja proovid midagi uut, tuli ise miskit välja mõelda. Alguse sai see Viljandi Paalalinna gümnaasiumi kehalise kasvatuse tundidest, kui ühele jalgpalliväljakule tehti uisuplats. Tunnis mängisime hokit ja kujunes oma seltskond, kellega pärast kooligi kokku saime. Mängisime seni, kuni läks pimedaks. Mingil hetkel vedasime Tomuski tiigile kooli juurest väravad. Osaga sellest seltskonnast mängime seniajani.