Üheskoos teise treeneri Ott Tootsi ja hokiõpilastega veab Viljandi jäähallis litrit Ragnar Soo, kes kümmekond aastat tagasi sõpradega kooli taga hokit mängides ei osanud ettegi kujutada, et vaimustusest selle ala vastu võiks välja kasvada töö. Nüüd juhendab ta hokikooli noori juba neljandat hooaega.
Tellijale
Ragnar Soo: ma ei tea turvalisemat sporti kui hoki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ragnar Soo, kust teie hokivaimustus alguse sai?
Et Viljandis polnud hokimängimise võimalust, nii et lähed trenni ja proovid midagi uut, tuli ise miskit välja mõelda. Alguse sai see Viljandi Paalalinna gümnaasiumi kehalise kasvatuse tundidest, kui ühele jalgpalliväljakule tehti uisuplats. Tunnis mängisime hokit ja kujunes oma seltskond, kellega pärast kooligi kokku saime. Mängisime seni, kuni läks pimedaks. Mingil hetkel vedasime Tomuski tiigile kooli juurest väravad. Osaga sellest seltskonnast mängime seniajani.