/nginx/o/2018/12/21/11673098t1hf2c7.jpg)
Praeguse aja inimese maailmapilt on ratsionaalne, mõistuspärane ja esemestatud. Meie kauged esivanemad nägid ümbritsevat aga hoopis teistmoodi: nad uskusid looduse ja kõige muu ümbritseva elususse ja hingestatusse. Sellist maailmanägemist nimetatakse animismiks ning meie rahvatraditsioonis võib leida selle otseseid ja kaudseid kajastusi.
Folklorist Madis Arukase selgitust mööda eeldab meie moodne psühhologiseeritud maailm, et inimesel on terviklik minapilt. «Varem aga usuti, et inimesel on olnud eri hingi ja jõukeskusi, mis võivad olla seotud siseorganitega.»
Väekad organid on näiteks pea, süda, maks ja neerud. «Laias maailmas levinud nähtus kannibalism põhineb animistlikul ettekujutlusel, et kui sa sööd kellegi väekaid organeid, näiteks maksa või südant, annab see sulle väge juurde,» ütles Arukask.
/nginx/o/2021/02/15/13630799t1h4333.jpg)