Loomakasvatus näib olevat lastest tähtsam
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÄNAPÄEVAL KÄIVAD vanemad ja vanavanemad tööl, lapsi aga sooviks enamik vanemaid niinimetatud 12-tunniste tööpäevade asemel rohkem kodus hoida, eriti praegusel viiruste hooajal. Millised on selleks valikud ja võimalused?
Esimese variandina jääb koduseks üks vanematest, kuid kahjuks ei ole see paljudele peredele majanduslikel põhjustel realistlik. Teise variandina tuleb mobiliseerida oma sõbrad, tuttavad ja sugulased, kuid see ei ole kestlik lahendus ning pigem toob veelgi rohkem stressi ja keerukust. Nii et üliinimlikest logistilistest ja administratiivsetest pingutustest hoolimata sa lihtsalt pead jätma oma lapse ligi kümneks tunniks lasteaeda, sest ka teised lapsed vajavad toomist ja viimist, samuti vajab töö tegemist ja toit hankimist.
Lapsevanemad ei tee seda õelusest lasteaednike vastu ega hoolimatusest oma laste vastu, vaid puhtpraktilistel ja üsnagi ületamatutel põhjustel. Teisiti ei saa.
KAS SIIN ON VÕIMALIK kogukonnal, omavalitsusel või riigil midagi ära teha? Eesmärk on ju anda lastele rõõmus ja rahulik lapsepõlv, vanematele natuke rohkem hõlpu ning soovi luua pere miks mitte kolme, nelja ja enama lapsega.
Esiteks: mida saab inimene ise ära teha?
Viie lapse isana võin öelda, et kõikide laste trennide ja huvialade ühildamine ja liikumistrajektoori kokkuleppimine on paras peavalu. Kui seda teha aga kõikide lastega asja koos arutades ja vastutust jagades, võib juba selle pealt leida märkimisväärselt aja kokkuhoidu. Samamoodi saab organiseerida oma lapsed hea tahtmise ja energia korral kodu või töökoha lähedale lasteaeda, kooli ning huvitegevustesse. Siingi saab pere suuremaid lapsi huvi ja tahtmise korral väikeste lasteaiast äratoomisse ja koosmängimisse rakendada. Aja kokkuhoiu huvides tasub otsida võimalusi kasutada uusi e-teenuseid.
Teiseks: mida saaks kogukond ära teha?
Kindlasti annab naabrite, klassikaaslaste vanemate ja ümbruskonna peredega pead kokku panna ning vaadata üle koolis käivate laste logistika ja huvialad. Leppida kokku, kes ja mis päevadel saaks oma käikudega ühildada ka naabrilaste käigud, ning jagada sellega logistilist ülesannet. Või hoopiski organiseerida kamba peale või koos omavalitsusega vajalik transport.
JÄRGMISEKS OMAVALITSUS. Kindlasti varieerub see Eesti eri paigus, kuid rusikareegel peaks olema, et ühe pere lapsed saavad ühte lasteaeda ja ühte kooli. Samuti saab linnades organiseerida nõnda, et kool ja lasteaed jääksid lähestikku ning ideaalis kodust mitte kuigi kaugele.
Kas ka ettevõtted saaksid midagi ära teha?
Jah. Võimaldada paindlikku tööaega, ühineda töö- ja peresõbralike ning vastutustundliku ettevõtluse algatustega. Pakkuda lastele mängimise ja koolilastele kodutööde tegemise võimalust asutuse ruumides, võimaldamaks vanematel logistikat lihtsamini korraldada ja lapsed varem lasteaiast ära tuua.
Ja viimaks riik.
Huvitaval kombel on riik suutnud välja töötada talupidajate asendusteenistuse ja seda toetada, aga ei paku samalaadset tuge lasterikastele peredele. Teisisõnu: loomapidaja saab tellida oma loomi kantseldama igal aastal 90 päevaks asendustaluniku. Kas laste kasvatamine on vähem tähtis?
SUUREMATELE JA ERITI väikelastega peredele oleks hädavajalik pakkuda niinimetatud piiratud mahus lapsehoiu toetust. Olgu selleks sarnaselt tugiisiku süsteemiga kindel arv tunde kuus, mida pere saab tasuta kasutada.
Olen kindel, et selle olemasolu korral kasutaks vanem võimalust pisemad lapsed lasteaiast varem ära tuua ja koos midagi vahvat ette võtta. Sellel ajal oleksid ka pere vanemad lapsed hoitud ja söönud ning neil oleks koolitükid tehtud.