KAS MAAILMAS on vaesus suurenemas või vähenemas? Kas jõulukinkide ostmata jätmine muudab Hiina töölise elu paremaks või halvemaks? Paljud globaalsed probleemid ei ole päris sellised, nagu need sotsiaalmeedias paistavad, kuid vahel on tegelikkusest tähtsam, kuidas inimesed olukorda tajuvad.
ÜHEL HILJUTISEL konverentsil küsis diskussiooni juht osalejatelt mõtteärgituseks, kas nende arvates on absoluutne vaesus maailmas viimase 20 aasta jooksul kolm korda kasvanud, jäänud samaks või hoopis kolm korda kahanenud. Igaüks võib nüüd mõelda, milline on õige vastus, kuid ühele päriselust võõrdunud analüütikule oli tulemus igal juhul üllatav.
Nimelt uskus valdav enamik osalejatest, et vaesus on selle aja vältel kolm korda kasvanud. Õige vastus on muidugi vastupidine: viimaste aastakümnete kiire majandusarengu tulemusena on absoluutses vaesus elavate inimeste arv kahanenud vähem kui kümne protsendini maailma rahvastikust. Võrdluseks: 1996. aastal oli nende osa 30 protsendi juures, 1980. aastate alguses ületas koguni 40 protsenti.
MIKS ON SIIS 90 protsenti inimestest vastupidisel arvamusel? Sest me näeme maailma koledusi nüüd palju rohkem kui kunagi varem. Pidev uudisvoog ja sotsiaalmeedia toovad meieni sünged pildid näljahädas lastest Jeemenis, imekitsukestes korterites elavatest Hongkongi lihttöölistest ja kolonnides liikuvatest majanduspõgenikest. Nutitelefoni ekraanilt vastu vaatav õudus näib käegakatsutav ja reaalne ning selle taustal ei tule pähegi küsida, kas nähtu on «statistiliselt representatiivne».
Maailma hädade nägemine telefoniekraanilt on olnud soodne kasvulava Facebooki-põhise kodanikuühiskonna tekkeks, mille ehk peamine ilming on sotsiaalse sõnumiga postituste jagamine. Nähes fotosid nigelates tingimustes töötavatest Hiina vabrikutöölistest või maailmameres ulpivast plastist, tärkab heaoluühiskonna vilju nautivas kodanikus sügav mure. Olukord maailmas on aina halvem, kapitalism hävitab nii inimeste elu kui keskkonna!
Vahel tasub aga hea narratiivi kõrval vaadata ka arve.
RÄÄGIME HIINA vabrikutöölistest lähemalt.
Hiljuti levis Facebookis nukker pilt oma töölaua taga tukkuvatest Hiina õmblejannadest koos refereeringuga ajalehe The Guardian artiklist, milles oli juttu sealsete tööliste raskest elust ja naeruväärsest palgast võrreldes toote lõpphinnaga. Postitusega kutsuti inimesi säärast olukorda mitte taluma ja selle vastu võitlema, jättes jõulude ajal poest kingitused ostmata.
Tundub ju iseenesest õilis üleskutse. Kuid mida see tegelikult tähendab?
Eesti jaekaubanduse müük kasvab detsembris tavapärasega võrreldes ligi 20 protsenti. Kuigi kingitused pole sugugi ainukesed pühadeaegsed kulud, on nende osa pere-eelarves ikkagi märkimisväärne. Ja kui kingikotti satub midagi materiaalset, on see suure tõenäosusega pärit just Hiinast.
MIS JUHTUKS, kui pere jätaks kingid ostmata? Ilmselt mitte palju. Aga kui nii käituks terve maailm?
Õhku jääks paiskamata süsihappegaas ja maapinda alles tooraine. Hiina vabrikutööline saaks kindlasti lühema tööpäeva või pääseks tööst üldse. Kuid kas see on tegelikult see, mida heasoovlikud inimesed Facebookis soovivad?
Statistikast selgub, et viimase 20 aasta jooksul on keskmine palk Hiinas kümnekordistunud. Mis veelgi tähtsam: absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kahanenud poolelt elanikkonnalt vähem kui ühe protsendini.
Seega on humanistlikust vaatevinklist lähtudes olnud kõikvõimaliku Hiina päritolu träni ostmine parim, mida üks jõukas lääne kodanik on saanud sealsete inimeste heaks teha. Just Hiina ja India kiire majandusareng on peamine põhjus, miks globaalne vaesus on viimastel kümnenditel nii kiiresti vähenenud.
Kahjuks on ebatõenäoline, et säärane võidukäik lähikümnendeil jätkub. Praegu valitseb absoluutne vaesus peamiselt Aafrika riikides, kus ettevõtlusega tegelemine on pehmelt öeldes problemaatiline.
Lugematu arv heategevusorganisatsioone on küll püüdnud regiooni toiduabi, meditsiini, hariduse ja palju muuga toetada, kuid poliitilise stabiilsuse ja õiguskorra kehtestamine ei ole nende võimuses. Väga musta huumoriga öeldes: kui Hiina vaesusest väljatõmbamiseks piisas Mao Zedongi surmast, siis Aafrikas on võimul olevaid ja potentsiaalseid hirmuvalitsejaid lihtsalt liiga palju.
MAAILM LÄBI Facebooki ja maailm läbi statistika on kohati väga erinevad. Patroneerival viisil inimeste arvudega harimine võib tekitada küll meeldivat üleolekutunnet, kuid lõppude lõpuks loeb inimeste arvamus, mitte tegelikkus.
Praegu Prantsusmaad rüüstavad inimesed võivad globaalses mastaabis elada kui kuninga kassid, aga et nad tajuvad elu vaese ja ebavõrdsena, väljendavad nad tekkinud frustratsiooni väga reaalsel viisil. Seetõttu näeme tulevikus ilmselt aina enam, et tegelike probleemide asemel tuleb riikidel tegelda küsimusega, kuidas kodanikud ühiskonda tajuvad.
