Vaba mõte. Las me olla pealegi tuimad

Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

Lugesin kunagi uudisnuppu mingist uuringust, millega püüti välja selgitada, kui sageli esineb eri rahvuste seas niisuguseid fataalselt lõppenud õnnetusi, mille taga on surmasaanud inimese kire- või vihahoos tehtud äkkotsus. Tulemuseks saadi, et emotsionaalselt labiilsemate ja tasakaalukamate rahvaste puhul võib vahe olla lausa paari­kümnekordne.

Viimase aja sündmused on seda ilmselt mitu aastat tagasi möödaminnes loetut meelde tuletanud. Seetõttu on mul tagantjärele kahju, et ma ei süvenenud toona asjasse ega teinud endale selgeks, kui usaldusväärseks niisugust infot võib pidada. Toda uudist ja uuringut ei õnnestunud mul internetiavarustest üles leida.

Ühtpidi kõlab jutt niisugusest uuringust kahtlaselt. Küsimusi, millele kriitilist meelt hoides vastust tahaks saada, on mitu. Näiteks: mille alusel nii-öelda arvesse läinud hukkumised ikkagi välja nopiti? Teisalt ei tundu jutuks olev sedastus vähemalt mulle lausjabur ega ilmvõimatu. Oletatavasti on väga suur osa saatuslikest õnnetustest tingitud tähelepanematusest, hooletusest ja mitme ebasoodsa teguri kokkulangemisest, mitte ühest ülepeakaela tehtud halvast otsusest. See tähendab ühtlasi, et statistilised käärid võivadki sääraste spetsiifiliste surmade puhul väga suureks kujuneda.