Kuidas linna läinud eestlasi maale tagasi meelitada? Mul on idee! (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜLE KÜMNE aasta tagasi kolisin ma põlise tallinlasena Viljandimaale ega kahetse seda sammu. Vastupidi: nüüd tean, et Tallinnas ei taha ma enam mingi hinna eest elada.
Sel suvel tutvustasin ideed luua noortele peredele riiklik eramurendi programm. See on osaliselt ajendatud mu enda kogemusest. Valdavalt oleks programm suunatud maapiirkondades tühjalt seisvate majade, aga ka väiksemates asulates lagunevate kortermajade elustamisele.
Endine majandus- ja taristuminister Urve Palo surus valitsuses jonnakalt läbi oma maapiirkondadesse mõeldud uute munitsipaalmajade ideed, mis minu meelest ei olnud eriti terane. Kunagi algatati ka programm «Maale elama». See kõlas hästi, aga lõppes eikusagil, kuigi suund oli õige ning kindlasti oli neidki noori peresid, kes rahule jäid.
KUIDAS MINU mõte sündis?
Kui ostsin 2010. aastal oma praeguse elukoha, oli see seisus, mis oleks võimaldanud perega sees elada, aga olud olid väga kehvad. Praeguseks on mul kulunud elukoha paremaks muutmisele – see on hõlmanud veevärki ja kanalisatsiooni, vannitoa ja WC ehitust, uue katuse panekut, välisseinte soojustust ja vooderdust, elektritöid, uusi aknaid ja osa ruumide põrandaid – umbes 25 000 eurot. Lisaks veel tubade remont, mis käib muude tegemiste kõrvalt ja sõltub rahalistest võimalustest. Aga see ei takista sees elamist, kui tapeet on vana ja põrand kriuksub.
Töid olen teinud enamjaolt ise. Kui oleksime kogu töö tellinud, oleks kulu olnud arvatavasti kaks korda suurem.
Maja eest maksin 2010. aastal umbes 13 000 eurot. Praegu enam sellise hinnaga maja ei saa, aga 20 000 euroga küll. Kui eeldada, et esmased vajalikud tööd maksavad 40 000 eurot ja remonti vajav maja 20 000 eurot, on vajaliku summa orientiiriks 60 000 eurot. Kui mulle tuli omal ajal appi vanem vend, kes mind rahaliselt toetas, siis eramurendi programmi idee kohaselt võtaks selle rolli riik.
KUIDAS SEE programm välja näeks?
Esiteks võiks riik uute munitsipaalmajade ehitamise asemel luua maapiirkondade vanade eramute ja korterite remondi programmi. Üks võimalus on see, et riik ostab majad pakkumiste alusel ära ja teeb esmase remondi. See hõlmaks vett ja kanalisatsiooni, elektritöid, küttekoldeid, vettpidavat katust ning tuult pidavaid uksi ja aknaid.
Järgmiseks suunab riik majad konkursile, kus osalevad noored pered. Konkursil osalemise tingimused on kahtlemata vaja täpselt läbi mõelda, aga see on tehniline küsimus.
Riik annaks konkursil kinnistud rendile väljaostmise tingimusega. Rent oleks null eurot, ent noored peaksid maksma iga kuu mingi summa, näiteks paarsada eurot kuus, kuni kogu summa tasumiseni. Intressi ei oleks ja lisaks sellele kustutaks riik iga lapse sünni järel mingi protsendi võlast, ühe lapse kohta näiteks 15 protsenti.
Selline programm aitab päästa vanad maamajad lõplikust hävinemisest ja tuua senisest märksa rohkem noori inimesi väiksematesse paikadesse elama. Samuti soodustaks ja toetaks programm laste saamist ning noored poleks enam sunnitud kohe iseseisva elu alguses pankade laenuorjusesse langema.
Muidugi peab rendisüsteemi rakendamisel välja mõtlema ka mingisuguse tagastamise või loobumise mehhanismi, sest õnnetus ei hüüa tulles ja mõnikord kasvavad ka ema ja isa teineteisest lahku.
Kui riik garanteeriks teatud hinnaga vanade remonti vajavate majade ostmist, siis ehk müüksid maju ka need inimesed, kes praegu heietavad seisva kinnistu suvekoduks ehitamise üle, kuid kardetavasti selleni ei jõua. Pealegi saaks riik teha suuremahulisi ehitusmaterjalide hankeid, mis vähemalt teoreetiliselt tähendaks soodsamaid hindu ja seeläbi väiksemat remondikulu.
SELLISEL PROGRAMMIL on minu hinnangul hulk plusse. Tühjalt seisvad ja lagunevad majad võiksid saada uue elu. Eluaseme hind ei oleks üle mõistuse kallis ja noored pered ei satuks laenuorjusesse, sest riik aitab neid. Neil, kes enam ei jõua või ei taha, on võimalus loobuda ja nii-öelda nulliga välja tulla. Vahest kõige olulisem selle programmi puhul on, et laste saamine oleks motiveeritud.
Elamiskõlblik eluase on üks asi, aga kindlasti tahavad inimesed tänapäeval paremat. Iga enda panustatud euro kinnistab neid valitud teele.
Mõtlemist ja kaalumist vajavaid nüansse on selle plaani puhul veel kindlasti omajagu, ent suhtumine võiks olla selline, et leiame programmi elluviimiseks lahendused, mitte ei otsi põhjusi see tegemata jätta. Niisuguste programmide toel kasvab kindlasti maapiirkondades noorte perede osa, aktiveeruvad kohalik elu ja ettevõtlus ning tulevik ei paistagi nii tume, nagu meile püütakse maalida.