/nginx/o/2018/12/12/11650885t1hee40.jpg)
(Ülo Stöör saatis 29. novembril muinsuskaitseametile kirja palvega algatada Viljandi raekoja kellasüsteemi tehnikamälestisena kaitse alla võtmine. 6. detsembril olidki muinsuskaitseameti töötajad kohal ning pildistasid esimese asjana seadmed üles. Viljandi linnavalitsus on öelnud, et raekoja kella ootab tuleval aastal ees mehhanismide uuendamine.)
VILJANDI RAEKOJA KELL on ka varem muret teinud. Üks aktiivne linnakodanik avaldas 2000. aasta 22. detsembri Sakalas artikli pealkirjaga «Mis sellest, et vale, aga vaata, kui ilus», milles oli omapärane lõik: «Erinevalt vanast veetornist pole raekoja kell ainult silmailuks. Temalt oodatakse ka õiget aega. Pean mõistlikumaks ülikalli restaureerimise asemel kellale uus mehhanism muretseda ja vana muuseumi anda.»
Nii õnneks ei läinud.
Kella ülikallist restaureerimisest pole kunagi juttu olnud, sest kõigi kellade rattad ja võllid on originaalid ja heas korras. Neid on vaja ainult veidi kohendada ja hooldada.
Eestiaegse linnavalitsuse ametnik Jüri Tibar mäletas, et aastal 1939 oli Viljandi raekoja kella hooldaja Ilmar Pruuden. Ta oli seda tööd teinud varemgi ning jätkas ka hiljem. Nii oli ta kella hooldaja peaaegu pool sajandit.
Sajandivahetusel pani kella uuesti käima ja hoolitses selle korrasoleku eest kellassepp Rait Priks. Ta tegi oma tööd asjatundlikkuse ja hoolega ning suhtus kella kui haruldasse tehnikamälestisse.
ME TEAME, ET vana raekojahoone võeti kasutusele aastal 1783. Millal aga ehitati katusele haritorn ning paigutati sinna löögikell ja ajanäitaja?
Haritorniga hoone, arvatavasti raekoda, on kujutatud Viljandi-vaatega gravüüril juba krahv Ludwig August Mellini «Liivimaa atlases» aastast 1798. Oletatavasti tähistas katusekorruse ja haritorni rekonstrueerimist vanal tuulelipul aastaarv 1838. Tuulelipp ise on säilinud ja välja pandud Viljandi muuseumis.
Löögikell raekoja tornis oli kõigepealt vajalik tulekahjusignaalide andmiseks erinevate löökide järgnevusega. Veel 1920. aastatel oli vana raekoja torni kell ka tulekahjukellana kasutusel.
Tollal jagati linn kolmeks-neljaks linnajaoks: Kesklinn, Kantreküla, Kivistiku ja hiljem Uuslinn. Põlengu korral hakkasid tulekahjukellad lööma ühtlaste löökidega, siis tehti väike paus ja löödi üks kuni neli lööki järjest. Siis oli jälle paus ja kõik kordus olenevalt linnajaost, kus oli tulekahju. Selle kohta leidub teateid Viljandi tollastes ajalehtedes. Pärast Väike-Turu tänav 3 torniga tuletõrjehoone valmimist 5. detsembril 1926 hakati linnas tulekahjuhäiret andma elektrisireeniga.
VILJANDI LINNAVOLIKOGU otsustas vana reakoja hoone ümber ehitada 27. veebruaril 1931. Uus hoone avati ja pühitseti pühapäeval, 18. oktoobril 1931. Nelja numbrilauaga kell otsustati osta 1932. aasta 27. jaanuaril. Raekoja torni osteti 4500 Eesti krooni eest Saksamaalt aktsiaseltsilt AEG automaat-elektrikell.
Nelja numbrilauaga (läbimõõt 148 sentimeetrit) ajanäitajat hoiab käigus hoones paiknev emakell. Lisaks veel programmkell, mis lülitab kella valguse sisse õhtul ja kustutab hommikul aastaajast olenevalt eri kellaajal.
Programmkell keeratakse üles käsitsi iga kahe nädala tagant. Kõik kella seadmed on märgistatud AEG tüübi- ja seerianumbritega.
Raekoja kell on arvatavasti ainus selline, mis on säilinud.
Lisaks nendele oli majas veel kaks emakellaga ühendatud AEG elektrilist neljakandilist seinakella, millest viimane läks kaotsi 1994. aastal remondi ajal. Aus leidja võiks seinakella tagasi tuua, sest ainult koos teiste raekoja kelladega on sellel väärtus.
RAEKOJA TORNIKELL pandi käima 1932. aasta jaanilaupäeva öösel kell 00.00 ning siis lõi see esimesed 12 lööki. Kasutusele võeti ka vana raekoja löögikell, mis lööb endiselt pool- ja täistunde.
Viljandi raekoja kell on tehnikamälestis ja väärib sellisena säilitamist!