Essee: Meil on veel palju võimalusi innustada häid õpetajaid

Peeter Järvelaid Foto: Ardi Truija / Pärnu Postimees

Hariduse kättesaadavuse tagamine on sisse kirjutatud meie põhiseadusse. Samas ei lähe see kokku väljakuulutatud ideega olla teaduspõhine ja uuendusmeelne riik, kus ei kiidelda sellega, kui palju suudetakse välisfirmadele teha odavat allhanketööd.

Me ei arutle selle üle, milline on Euroopa riikide haridussüsteem ja kuidas seda osatakse rahaliselt käigus hoida. Peaksime aga vaatama, kuidas leitakse mujal võimalusi, et toetada seda inimest, keda nimetatakse õpetajaks. «Väärikus» peab saama võtmesõnaks, kui püüame parandada Eestis töötavate õpetajate palgaolusid.

Praegu paistab ministri ja õpetajate suhtlemine olevat ummikusse jooksnud. Õpetajad kurdavad, et nende palk on liiga väike, ja minister ütleb vastu, et mõned õpetajad pole küllalt heal tasemel ning seetõttu ei saa riik nende palka tõsta. Igal aastal valitakse ministeeriumi toel paremaid õpetajaid, kes võiksid olla siis see standard, millega mõõdetakse õpetamise taset. Samas ei tohi mõõtjad liiga hoogu minna, sest õpetaja töö kuulub valdkonda, mida nimetatakse kunstiks.

Mul on olnud raske aru saada ühest asjast: kui Eestis on internetiprogramm koolidele, miks pole ikka veel internetis vabalt ja riigi poolt toetatuna kättesaadavad Eesti paremate õpetajate tunnid? Vanematel pole ju ükskõik, millist haridust nende lapsed saavad. Meie noorem põlvkond on arvutiga kokku kasvanud ning paljud lapsed saaksid kas või internetis andekate pedagoogide abiga endale näiteks matemaatikat ja füüsikat selgeks teha.

Mulle on arusaamatu hala insenerihariduse taseme languse üle ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides —noored ei oskavat ega armastavat reaalaineid. Oleks tõepoolest huvitav näha, kuidas neid aineid koolides ikkagi õpetatakse. Päris hirmus on kuulda, kuidas mõned reaalainete õpetajad oskavad lastes tekitada pideva hirmu oma aine ees ning lõpuks soovivad lapsed pärast koolist pääsemist, et nad ei peaks sellega mitte kunagi kokku puutuma.

Seega kutsun üles: tooge internetitiiger lõpuks kooli ja koolilapse koju, näidake iga päev paremate õpetajate tunde! Riik saab seda toetada, tasudes autoriõiguste eest, hoides üleval vajalikku taristut ning jälgides, et kõigil lastel oleks koolitöö tegemiseks arvutile juurdepääs.

Noorema põlve kirjanikul Wimbergil paistab olevat õpetajate toetamiseks üks lahendus välja pakkuda: riik ja omavalitsused peaksid sõlmima lepingu õpetaja kui osaühinguga. Õpetajad oleksid väikeettevõtjad, kes pakuvad haridusteenust. See võimaldaks neil nagu perearstidel kanda kuludesse tööga seotud väljaminekud. Kui õpetaja saaks Eestis maksudest maha kanda oma töö tarvis kulutatu, samuti sõidukulud, täiendusõppe, raamatute ostu kulud ja muu, paistaks tema palganumber ehk hoopis teises valguses.

Kuigi initsiatiivikal Wimbergil sellise moodsa õpetajamudeli realiseerimine Tallinnas praegu veel ei õnnestunud, ei tähenda see, et idee pole üldse teostatav. Selleks peaks tekkima Eestis tõeline õpetajate ametiühing või kutseühing, kes võtaks oma liikmete lepingute sõlmimise enda peale.

Riik venitab haldusreformiga ega taha rääkida sellest, et koolivõrk ja omavalitsuste suurus on omavahel ajalooliselt seotud. Elame siiski teadmisega, et iga kogukond peab suutma võimaldada lastele hariduse. Seni on seda ka tehtud. Poliitilise (kooli)betooni süsteem on viinud selleni, et kaob õpetaja rolli tunnetus. Miks arvatakse, et õpetaja töö on võimalik vaid siis, kui on ehitatud suur koolimaja? Ehk oleks tark luua ka pereharidussüsteem, mida riik ja omavalitsused aitaksid ülal pidada hariduskassa abil?

Väikestes kohtades, kus on vähe lapsi, oleks ehk võimalik koolimaja asemel ehitada hoopis õpetajamaja, kus õpetaja elab ja kus tal on parajad ruumid paarikümne algkoolilapse õpetamiseks. Ühiskonna seisukohalt on suur raiskamine, kui peame maale tulnud õpetajale muretsema eluruumid ja kütma veel kalleid kooliruume, et seal mõni tund päevas lapsi õpetada.

Õpetajatele tuleks anda võimalus sõita ühissõidukeis tasuta. Õpetaja ei tohi olla sunnismaine selle tõttu, et piletihinnad järjest kallinevad. Tema peab olema see, kes ka tänu mobiilsusele on oma maa sool.

Meie ja Lääne-Euroopa õpetajad erinevad kindlasti selle poolest, et mujal on nende töö seotud pideva õppimisega. Õpetaja tööaja sisse arvatakse aastas vähemalt üks kuu eneseharimist. Sel ajal makstakse palka, millele lisandub koolitus. See on nagu pearaha, mis käib iga (täis)kohaga õpetajaga kaasas. Kui on raha palgata õpetaja, peab olema ka täiendusõppe raha.

Toetuse alla peaks kuuluma õpetajate loovuse arendamine, seetõttu võiks pedagoogide laulukooride, tantsu- ja kunstiringide ning muude selliste ühenduste toetamine olla üks osa nende kutseoskuste täiendamise süsteemis. Loovust nimetatakse vahel ka jumala kingiks inimlapsele ja seda sädet tuleb hoida, sest muidu on raske seda lastele edasi anda. Parematele õpetajatele võiks olla autasuks palgaline loominguaasta enesetäienduseks välismaal, raamatute ostmise raha ning õpikute kirjutamise stipendiumid.

Igal aastal näitab televisioon, kuidas õpetajate päeva eel antakse väljavalitud pedagoogidele ministeeriumi standardkingitused ja aukirjad (kahjuks meenutab see nõukogude ajal elanud inimesele hoopis varasemat traditsiooni). Seda vaadates   meenuvad Paul Kerese sõnad, et tõeline maleprofessionaal on see, kes mängib malet raha peale selleks, et paremini malet mängida.

Praegu peetakse otstarbekaks maksta noortele õpetajatele niinimetatud stardiraha, mis peaks neid veidi innustama tööle asuma ka väljapoole suuremaid linnu, kuid kasutamata on veel üks võimalus.

Hea õpetaja kooli saamine on investeering ja teda on otstarbekas hoida. Lisavõimalus õpetajaid aineliselt toetada on maksta pensionile mineku toetust. Õpetajaameti muudab väärikamaks seegi, kui ta elu viimane periood möödub väärikalt.

Pedagoog peaks saama kasutada privileegi, et tema enda lapsed vabastataks ülikooli lõpetamiseni kohustusest hariduse eest tasuda. Kuigi õpetajate rahakott sellise otsuse puhul otse ühegi eurosendiga ei täieneks, tõstaks see tohutult selle ameti prestiiži. Ja oleks rohkem väärt kui neile ausammaste püstitamine.

Lennart Meri ütles Hugo Treffneri ausamba avamisel Tartus, et hea õpetaja ei vaja ausammast, sest tema ausammas on tema õpilased. See tähendab, et hea õpetaja töö ei jää kunagi märkamata. Kuid siiski võiksime vahel mõelda Eestiski jaapanlaste moodi, kes teevad sügavama viisakuskummarduse vaid õpetajatele ja keisrile.