Eestlased on normide ja seaduste rahvas

Aivar Kaljusaar Foto: Marko Saarm / Sakala

MÕNI AEG TAGASI juhtusin kuulma raadiosaadet, milles arutati liiklusseaduse muudatusi. Need pole küll suured, aga on olulised.

Küsimustele vastas liiklusvaldkonnale pühendunud vandeadvokaat Indrek Sirk. Saatejuht uuris, kas talle ei tundu, et sellised muudatused on näide ülereguleerimisest. Tema vastas, et tuleb vaadata laiemat pilti.

«Võib eristada Põhja-Euroopa liikluskultuuri, mis on selline normides kinni. Kõik, mis on seaduses kirjas, ongi tähtis ja selle järgi käitutakse. Ja siis on Lõuna-Euroopa liikluskultuur, kus lastakse liiklusel ise voolata. Kus väga palju reegleid ei olegi ja kui need ka on, siis täidetakse neid loominguliselt.»

Indrek Sirk pidi tõdema, et meile on vaja selgemat regulatsiooni, et kõik saaksid asjadest ühtmoodi aru ja ka käituksid vastavalt, sest eestlane on harjunud otsima seadusest vastust. Kui seadus ütleb, et nii tohib, või vähemalt otseselt ei keela, siis ei ole kellegi asi tulla mulle ütlema, et nii on ohtlik!

EHK SIIS: Eesti inimene ootab, et tema käitumisjuhis oleks seadusesse kirjutatud. Üldine hoiak paistab olevat, et me tahame leida kuskilt õigusnormi, selmet talupojamõistust kasutada.

Mul oli see saade juba meelest läinud, kuniks kuulsin ühe pahase sõitja jutuajamist bussijuhiga. Juht palus võimaluse korral vajutada enne peatust «Stopp»-nuppu. Selle peale käratas sõitja: «Kus see kirjas on?!»

Kas tõesti peab kõik kirjas olema? Tundub, et peab. Sellest kõneles ju lõppude lõpuks ka Indrek Sirk. Kahju.

TEGELIKULT ON TOO nupuvajutus liiklusohutuse seisukohast tähtis. Sel ajal, kui juhi silmad seilavad mööda sõitjateruumi, et väljuda tahtjaid näha, liigub buss päris hulka maad ja seda, mis tema ees teel toimub, ta ei näe. Pealegi pole harvad juhtumid, kui inimene «ärkab» ja tõttab ukse juurde viimasel hetkel. Varajane nupulevajutus päästab sellise olukorra. Parafraseerides Neil Armstrongi: «See on väike liigutus sõitjale, kuid tohutu hüpe liiklusohutuse suurendamiseks.»

Hea on näha, et vanemaealised inimesed on nupuvajutuse endale sisse harjutanud. Ka üldiselt olukord tasapisi paraneb.

LÕPPUDE LÕPUKS jääb isegi siis, kui kõik kivisse raiuda ning see punaseks värvida ja üles riputada, neid, kes pole seda näinud ega sellest kuulnud. Seevastu tervet mõistust kasutades võiks panna tähele niisuguseidki asju, mida võiks teha ka, ilma et mõni seadus või kord seda nõuaks.

Alati tasub mõelda ka teisele osapoolele, panna end tema kingadesse. Niimoodi käitudes mõistetakse, mis on kellelegi (ja seeläbi tegelikult kõigile) parem.

Ning juhul kui endal on jäänud miskit märkamata või taipamata, ärge sõimake seda, kes sellele teie tähelepanu juhib. Eriti kui see on tolle teise inimese töö.