Filmiarvustus. Sügav talvemuinasjutt

Kaader filmist «Eia jõulud Tondikakul»: Eia ja Ats uisuväljakul.

FOTO: Sille Annuk

Ma pole suuremat sorti filmiarvustuste huviline, aga kui olin lugenud Priit Pulleritsu arvamust Eesti jõulufilmi "Eia jõulud Tondikakul" kohta ja veel nii positiivses võtmes, ei läinud minutitki, kui mul olid kinopiletid ostetud. Hea turundus.

Olgugi et Priit Pullerits oli ootused kõrgustesse kütnud, ei pidanud ma vähimalgi määral pettuma. Tõesti, see on üks viimase aja siiramaid ja ilusamaid filme, mida nähtud. Kui muidu on Eesti filmide puhul palju paugutamist ja ajaloosoppides tuhlamist, siis too film on emotsionaalselt siiras ja soe.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olgugi et see on lastefilm ja selle tegevus toimub jõulude ajal, ei nimetaks ma seda üdini jõulufilmiks. Pigem on see talvine muinasjutt. Jõulude tähistamist näeb vaid mõnes steenis, kus pererahvas kapsakausi taga laulu lahti lööb või piparkooke kaunistab. Seega, Grinchid, ärge laske end pealkirjast eksitada! Pigem on see üks kaunis loodusfilm, mida kannab lapsemeelne lugu koos nutikalt peidetud sõnumitega.

Sisult on film kerge ning küllap leiab igas vanuses vaataja oma tera, mida nokkida. Üksteise kõrval jookseb mitu liini: pere, armastus, keskkond ja saladused. Nagu filmides "Grinch" ja "Üksinda kodus", ei puudu ka Eia jõululoost suli – suure kõhuga karusnahka mässitud Raivo (Juhan Ulfsak), kelle pärast hakkab filmis liikuma kõige põnevam osa. Metsaärimees tahab ebaausate võtetega soetatud metsas kõik puud maha võtta, kuid seal elab kaitsealune kakuline. Seega tuleb 10-aastasel peategelasel Eial (Paula Rits) koos kamraadidega põlismets sae hambust päästa.

Tagasi üles
Back