Kaks venda leidsid töö Afganistanis

Vasakult: Meelis ja Vahur Soosaar oktoobris Helmandi provintsis Camp Bastionis Foto: Erakogu

Teinekord juhtub ikka, et vennad või õed satuvad midagi koos tegema, kuid tundub tavatu, et kaks venda leidsid ühel ajal kutsumuse Afganistanis.

Viljandist pärit Vahur ja Meelis Soosaar — nimetagem vanemat esimese ja nooremat teisena — läksid Afganistani tänavu. Vahur alustas Kabulis asjuritööd juulis ja lõpetab tuleval aastal samal ajal. Meelis startis staabiohvitserina Helmandi provintsi missioonile aprillis ja jõuab Eestisse tagasi juba neil päevil.

Nagu vennad ütlevad, oli koos Afganistani sattumine juhus ja asjaolude kokkulangemine.

Vahur, kui sageli ja kuidas te Afganistanis suhtlete?

Enamjaolt suhtleme Skype’is ja e-postiga. Afganistanis on internetiühendus paraku üsna kõikuv, mistõttu Kabuli ja Tallinna vahel on side tihti parem kui kahe kohapealse strateegilise piirkonna vahel.

Olen käinud mitu korda Lõuna-Afganistanis kohtumas Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonna juhtide ja Eesti kaitseväelastega ning saanud nende külaskäikude ajal kokku ka Meelisega.

Miks tahtsite minna Afganistani asjuriks?

Kandideerisin välisministeeriumi sisemisel konkursil oma algatusel. Põhjus oli kindlasti ka see, et aastatel 2007—2010 töötasin Brüsselis Eesti alalises esinduses NATO juures ning minu peamisi tööülesandeid oli tegelda Afganistani küsimustega. Kabuli minek oli mõnes mõttes loogiline samm, et Afganistani teemaga edasi töötada.

Milles teie ülesanne seisneb?

Juhin ja korraldan Eesti erimissiooni tööd. Kahepoolsete suhete vallas on minu ülesanne jälgida Afganistani sise-, välis- ja majanduspoliitikat, kohtudes sealsete ametnike, poliitikute, meedia ja kodanikuühiskonna esindajatega ning diplomaatilise korpuse esindajatega.

Väljakutseks on edendada Eesti ja Afganistani majandussidemeid. Takistav asjaolu on see, et Afganistan asub Eestist kaugel ja on siinsetele ettevõtjatele võõras.

Afganistan on Eesti arengukoostöö sihtriik, sestap on tähtis jälgida selle valdkonna arengut ning hoida silm peal Eesti arengukoostöö projektide edenemisel. Ühtlasi on minu ülesanne suhelda Afganistanis tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonide ning NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide esindajatega.

Meelis, ega teidki saanud keegi sundida Afganistani minema?

Välismissioonile minnakse teenima vabatahtlikult. See on minu teine missioon. Aastatel 2008 ja 2009 olin staabiohvitserina Bosnia ja Hertsegoviina ühendoperatsioonide keskuses Sarajevos.

Milline on teie kui staabiohvitseri töö?

Kogun ja vahetan alluvate üksuste ja kõrgema üksuse vahel lahingualast informatsiooni ning edastan lahinguolukorrast ülematele ülevaate, et nad saaksid otsuseid teha.

Eesti kontingent koosneb Afganistanis jalaväekompaniist, logistilisest toetusüksusest ja staabiohvitseridest. Rahvusvahelised julgeolekutagamisjõud on seal jaotatud põhja-, lõuna-, edela-, lääne- ja keskregiooniks — viimati mainitu ümbritseb pealinn Kabuli. Eesti üksused tegutsevad edelaregioonis ja staabiohvitserid töötavad edelaregiooni staabis.

Patrullimas käivad ainult jalaväekompanii liikmed, sest nende ülesanne on hoida oma vastutusala ja tagada kohalike julgeolek. Staabiohvitserid peavad plaanima operatsioone ja tagama juhtimise. Staabis on töö samuti intensiivne: olen tööl seitse päeva nädalas 12 tundi päevas — sõltuvalt olukorrast vahel kauemgi.

Kui turvaline on teie teenistuspaik?

Viibin ameeriklaste Camp Leathernecki staabis, see asub Helmandi provintsi keskosas Camp Bastioni kõrval. Põhibaaside hulka kuuluv Leatherneck on Bastioni kõrval üks suuremaid.

Valmis tuleb olla halvimaks, sest tänapäeva relvad võimaldavad tuld anda kiiresti ja kaugelt. Baaside turvanõuded on väga ranged.

Vahur, teie töökoht on Kabulis. Kas peate linnas ja riigis ringi sõitma või viibite kogu aja turvalises tsoonis?
 

Et riigist ülevaadet saada, ei piisa pealinnas elamisest ja töötamisest — tähtis on tundma õppida ka teisi piirkondi. Afganistanis on seda suurte julgeolekuriskide tõttu raske teha.

Siiski olen mitu korda käinud Helmandi provintsis. Seal asuvad Eesti kaitseväelased ning Lashkar Gah’s olevas ülesehitusmeeskonnas juhib tervishoiuvaldkonda eestlasest ekspert.

Välisriikide esindajad elavad Kabulis suhteliselt kitsastel turvatud territooriumidel ning saavad väljaspool seda liikuda üksnes lähikaitsemeeskonna saatel ja soomustatud sõidukiga. Töökohustusi täites pean pealinnas tihti ringi sõitma, sest saatkonnad, ametiasutused ja kodanikuühiskonna esindused paiknevad hajali. Mõnel päeval tuleb mul Kabuli eri piirkondades osaleda kolmel-neljal kohtumisel.

Kas olete tundnud, et teie elu on ohus?

Vahur: Kuigi viimase kolme kuu jooksul on Kabulis toimunud mitu suurt rünnakut, pole ma otsest ohtu veel tundnud.
Meelis: Sõjapiirkonnas pead alati arvestama ohuga — muidu poleks see ju sõjapiirkond.

Kas näete võimalust naasta tulevikus veel Afganistani?

Vahur: minu töö kestab seal järgmise aasta juuli lõpuni — vastan sellele küsimusele hea meelega siis.
Meelis: Kõik sõltub teenistuse vajadustest. See tähendab, et naasmine ei ole välistatud.

Rohkem teie vanematel lapsi pole. Mida arvavad isa ja ema sellest, et mõlemad pojad teevad tööd Afganistanis?

Vahur: Afganistani on — osaliselt meedia tõttu — hakatud pidama riigiks, kus käib pidev sõda, lõhkevad pommid ja vihisevad kuulid. Aga on ka hoopis teistsugune Afganistan, kus inimesed teevad julgeolekuohtu trotsides argitoimetusi, käivad tööl, koolis ja turul.

Esmalt olid vanemad mõistagi ärevil, kuuldes, et Meelis ja mina Afganistani läheme. Pärast seda kui rääkisin neile teistsugusest Afganistanist ja oma tööst, suhtusid nad sellesse nagu igasse teisegi, vahest ainult pisut ohtlikumasse.

Mida arvab abikaasa sellest, et töötate Afganistanis?

Vahur: Enne kui kandideerisin asjuriks, oli meil abikaasaga põhjalik arutelu. Kaalusime kõiki plusse ja miinuseid ning küllap sai plusse rohkem, et nüüd Kabulis töötan.
Meelis: Abikaasa on Eesti tingimusi arvestades keskmise ettevõtte juht ja seetõttu on tal minu eemalviibimise ajal kindlasti raskem töö ja koduse majapidamisega hakkama saada. Aga nagu ta ütleb: «Vabaduse hinna üle ei peaks nurisema.»

Millest Afganistanis kõige rohkem puudust tunnete, kui lähedased kõrvale jätta?

Vahur: Pean tunnistama, et seni pole mul olnud aega peale lähedaste millestki suurt puudust tunda: elutempo on nii kiire. Kord istusime koos Kabulis töötavate eestlastega — neid on minu üllatuseks kokku 25 — ning laual oli vürtsikilu, sibula ja keedetud munaga must leib. See oli tol õhtul kõige populaarsem roog.
Meelis: Reisimisest ja matkamisest ning oma tsiklist.

Kas saate Eestis puhkamas käia?

Vahur: Saatkondade ja rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate ametisoleku ja puhkamise tsükkel on niisugune: poolteisele kuni kahele Afganistanis veedetud kuule järgneb kaks nädalat puhkust. Üldjuhul olen kaks kuud Afganistanis ja kaks nädalat Eestis.

Puhkuseks seda tõtt-öelda nimetada ei saa, sest Eestis kohtun välisministeeriumi ja teiste ametkondade esindajatega, et vahetada infot või lahendada probleeme. Püüan siiski vähemalt mõne päeva puhata — nautida Eesti kliimat ja tolmuvaba õhku, käia abikaasaga mere ääres ning sõita Viljandisse, et külastada vanemaid ja saada kokku sõpradega.

Meelis: Eesti kaitseväes on välismissiooni jooksul võimalik saada kümme päeva puhkust ja pärast välismissiooni veel 11 päeva. Puhkan peamiselt kodus pere keskel.

Kas Eestil oleks Afganistanist midagi õppida?

Vahur: Eesti ja Afganistani ühiskonda on väga keeruline võrrelda: suured käärid on juba inimeste mõttemaailma ja käitumisnormide vahel. Üks asi, mida Eestil tasuks eeskujuks võtta, on sealsete inimeste eneseuhkus ja positiivne ellusuhtumine: afgaanid ei anna naljalt alla isegi kõige raskemates olukordades. Ühtlasi iseloomustab neid pere ja kogukonna suur ühtekuuluvustunne.

Meelis: Raske öelda. Igas kultuuris on midagi, millest tasub õppida. Iga rahvas on pidanud oma keskkonnaga kohanema, seepärast võib seal avastada piirkonnale ainuomaseid toite, ravimeid, liiklusvahendeid, ehteid, riietust ja kombeid.

ELULOOD
Vahur Soosaar on sündinud Viljandis 1969. aasta 6. augustil, Meelis Soosaar 1971. aasta 1. veebruaril.
• Mõlemad käisid Viljandi 4. keskkoolis. Vahur õppis edasi Tallinna tehnikaülikoolis tööstus- ja tsiviilehituse eriala ning lõpetas seejärel Eesti diplomaatide kooli. Meelis valis Tartu ülikoolis majanduse ja kaubandusökonoomika eriala.
• Vahur alustas 1995. aastal tööd välisministeeriumis, kus on olnud ametis mitmes osakonnas. Enne asjurina Afganistani siirdumist töötas ta ministeeriumi 3. poliitikaosakonnas. Tema tegevusvaldkond oli Euroopa Liidu ning Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika.
• Meelis läks 2002. aastal tööle kaitseväe peastaapi. Ta on auastmelt kapten.
• Mõlemad on abielus. Vahuri kodu on Tallinnas, Meelis elab Sauel.