Moonakast peremeheks

Helir-Valdor Seeder Foto: Sander Ilvest

16 AASTAT TAGASI loodi Eestis kolmesambaline pensionisüsteem. Riiklikule pensionile (esimene sammas) lisandusid kohustuslik kogumispension (teine sammas) ja vabatahtlik kogumispension (kolmas sammas). Kohustusliku kogumispensioniga liideti 1983. aastal ja hiljem sündinud inimesed ning nende palgast võetakse kaks protsenti ja suunatakse pensionifondidesse.

Teise samba atraktiivsuse suurendamiseks meelitati inimesi väitega, et nende enda sissemaksele lisab riik neli protsenti. See on vale. Riigi «juurdemakse» arvestatakse maha inimese esimesest sambast, mis tähendab, et vähendatakse inimesele tulevikus makstavat riiklikku pensioni.

Praegu näeb ühiskond toonase eksperimendi mõrusid vilju. Raha, mida asuti inimestelt koguma lubadusega suurendada nende sissetulekuid, on fondides kaotanud väärtust ja ostujõudu. Vaba majandusega kaasas käivad inflatsioon, palgatõus ja majanduskasv söövad armutult teise sambasse kogutud raha. Ja raha on fondides üüratu hulk: neli miljardit eurot.

KUNINGAS ON ALASTI – raha Eesti teise samba pensionifondides põleb. Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD raporti kohaselt oli teise samba pensionifondide investeeringute kümne aasta reaaltootlus negatiivne, –1,3 protsenti aastas. Samal ajal on näiteks USA aktsiaturud viimasel kümnendil tõusnud keskmiselt üle kahe korra ja ka Tallinna börsil on viimasel kümnendil olnud väga tugev tõus. Sundkorras inimestelt pensionifondidesse suunatud raha kasutatakse vastutustundetult ja ebamõistlikult.

Finantskriisi ajal, kui riigi maksed teise sambasse ajutiselt peatati, tegin valitsuses ettepaneku loobuda teisest sambast meie pensionisüsteemis. Kahjuks ma siis mõttekaaslasi ei leidnud. Järgnevad kümme aastat on siiski tõestanud mu tolleaegse ettepaneku õigsust.

Nüüdseks on olukord muutunud ning arusaam, et kohustuslik pensioni teine sammas on finantsasutuste huvide keskne ja kahjulik nii praegustele kui tulevastele pensionäridele, hakkab inimeste teadvusesse jõudma.

RIIK ON VÕTNUD inimeste käest ära peaaegu kogu kogumispensioni üle otsustamise ning loonud halvasti toimiva konkurentsi ja väheste osalistega sundpensionifondide turu. Piiratud konkurentsi tingimustes on fondide tasud olnud kõrged ja keskmine tootlus kehv.

Inimestel sama hästi kui puudub võimalus mõjutada talle kuuluva pensionifondi raha saatust. Ainus viis sekkuda seisneb fondi valikus.

Sunnismaisus jätkub pensionieas, kui raha läheb kindlustusseltside meelevalda. Nii on riik garanteerinud turu fondivalitsejatele ja kindlustusseltsidele. Tulevased pensionärid aga peavad tõdema, et nende raha kaotab fondides väärtust.

SEE EI OLE ÕIGE. Erakond Isamaa soovib, et inimesed oleksid ise oma raha ja pensionisamba omanikud. Selleks tuleb teise samba pensionifondid teha vabatahtlikuks ning anda inimestele võimalus jätkata säästmist ja investeerimist ka isikliku investeerimiskonto kaudu või kogutud raha välja võtta. See annab inimestele avaramad võimalused ise otsustada oma säästude investeerimise ja kasutamise üle ning toob Eesti investeerimisturule juurde konkurentsi.

Inimestele tuleb anda vabadus ja vastutus ise oma vara kasutamise üle otsustada. Eesti inimene ei ole rumal ja vastutustundetu, kes ei oska rahaga teha muud peale raiskamise ning kelle eest riik peab otsustama, nagu püüavad väita mõned poliitikud ja fondivalitsejad.

KOHUSTUSLIK TEINE SAMMAS sunnib inimesi ebamajanduslikult käituma. Raha küll koguneb teise sambasse ja likviidsus on justkui olemas, aga kasutada seda ei saa ning inimene on sunnitud võtma laenu või liisima autot, korterit, kodutehnikat ...

Elukaarel on oma loogika, mida praegune fondipension eirab. Inimene vajab raha eelkõige siis, kui ta astub iseseisvasse ellu, omandab haridust ja ehitab üles karjääri, soetab eluaseme, loob pere ja kasvatab lapsi. See on elu kulukaim periood. Just sellel pingelisel eluetapil võetakse aga sunniviisiliselt raha pensionifondi. Siin puudub loogika.

Noor inimene ei pea hakkama kohe valmistuma pensionile minekuks või suremiseks, vaid ikka eelkõige iseseisva elu sisseseadmiseks.

Praegune äraspidine pensionisüsteem töötab niimoodi vastu ka loomulikule demograafilisele arengule.

ISAMAA ETTEPANEKU kohaselt jääks inimestele, kes on praeguse pensionikorraldusega rahul, võimalus samamoodi jätkata. Vabatahtlikkus ei võta seda võimalust kelleltki ära. Aga need, kes soovivad oma investeerimiskonto kaudu ise raha investeerida, saaksid senisest avaramad võimalused paigutada oma raha ilma piiranguteta fondidesse ja aktsiatesse.

Inimestel, kes ei soovi investeerida ainult finantsinstrumentidesse, peab jääma võimalus võtta oma raha investeerimiskontolt välja ja investeerida see näiteks kinnisvarasse, väärismetallidesse, lastesse või vabaneda ebamõistlikust laenukohustusest, et niimoodi vähendada oma tulevasi kohustusi ja säästa raha iseseisva elu korraldamiseks või tulevase pensioni kogumiseks.

Isamaa ettepanek on põhimõtteline ja maailmavaateline, kaugel kõikvõimalikest peenhäälestustest ja muudest ilusa nimega pettemanöövritest. Pensioni teise sambasse kogutud raha ei pea jääma monopoolselt valgekraede pööritada. Eesti inimene oma talupojatarkusega suudab raha kindlasti paremini kasutada, kui on suutnud viimased 16 aastat võõrast raha pööritanud fondid.

EESTI POLIITIKUD võiks olla valmis inimeste suuremaks usaldamiseks ja teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmiseks. Olen veendunud, et see idee leiab tulevikus piisavalt toetust ja viiakse varem või hiljem ellu.

Vajadus kestliku pensionisüsteemi järele sunnib meid tegema olulisi muudatusi kehtivas pensionisüsteemis.

Teeme seda siis võimalikult kiiresti, et mitte kaotada aega ja raha.