Viljandi vallavalitsus – koht, kus asjaarmastaja saab kätt proovida (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/05/11632553t1h5a1b.jpg)
MINISTEERIUMIDES JA ametites valitakse töötaja üldjuhul hariduse alusel. Samamoodi võiks toimida omavalitsus. Ei kujuta ju keegi ette õpetajat ilma pedagoogilise ja arsti ilma meditsiinilise hariduseta.
Järgmisel aastal peaks valmima Viljandi valla üldplaneering. Vallas on elanikke 13 000. Kuid see vald on rõngasvald ümber Viljandi linna, kus elab 17 000 inimest. Olen alati rõhutanud, et Viljandi linn ja selle lähiümbrus on üks majandus- ja eluruum. Seega on üldplaneeringul otsene mõju rohkem kui 30 000 elanikuga territooriumile.
Olen kategooriliselt vastu, et nii mastaapset planeeringut teeb agronoomi haridusega planeeringute spetsialist Raivo Laidma, kes arenguspetsialistina koostas ka kurikuulsa Pärsti valla üldplaneeringu. Valijad teda sellele ametikohale valinud ei ole. Avatud konkurssi sellele kohale ei ole kah olnud.
EESTI KEELE SELETAV sõnaraamat ütleb, et spetsialist ehk eriteadlane on vastava hariduse saanud mingi ala asjatundja. Agronoomid ja zootehnikud on põllumajanduse spetsialistid.
Planeerimisseadus ütleb: «Planeerija on geograafia, arhitektuuri või maastikuarhitektuuri eriala magistritasemele vastava kõrgharidusega või vastutava spetsialisti taseme kutsetunnistusega isik või isik, kellele on antud ruumilise keskkonna planeerija kutse.»
Ehitusseadustikus seisab: «Isik on pädev, kui tal on töö eripärale vastav kvalifikatsioon. Isik ei või anda eksitavat teavet oma kvalifikatsiooni kohta ega tohi teha töid, milleks tal puudub kvalifikatsioon.»
Kui on vaja mõelda arhitekti või planeerijana, jääb agronoomiateadmistega libaarhitekt hätta, sest alusharidus on puudu. Sellega on ta tervele kogukonnale paljuski pöördumatut kahju tekitanud.
PLANEERINGUTE SPETSIALIST isegi ei tea, keda ja kuidas planeeringute protsessi kaasata. Selle ilmekaks näiteks tuleb vaadata keskkonnaministeeriumi vastust. Selle leiab valla üldplaneeringu koostamisse kaasatud isikute arvamuste ja ettepanekute alt.
Keskkonnaministeeriumi asekantsler selgitab pikalt ja põhjalikult Viljandi vallale, millest tuleb planeeringute koostamisel juhinduda, kellega teha koostööd ja milliste asutustega planeeringud kooskõlastada. Pehmelt öeldes natuke häbiväärne lugu või kuidas?
Veidral kombel ei ole selle aasta septembrikuust enam nähtavad Pärsti vallaga seonduvad andmed ja kaardimaterjalid alates 2006. aastast. Kustutatud on ka väga mahukas tööversioon Viiratsi, Paistu ja Saarepeedi kohta – selle oli koostanud toona majandusosakonna juhatajana töötanud Raivo Laidma. Töö oli tehtud alates ajast, mil nelja valla liitumise tulemusena moodustati Viljandi vald. Seega on Laidmale aastaid makstud palka üldplaneeringu ettevalmistamise eest, mille tulem on leidnud koha prügikastis.
LUGEDES NOORE VILJANDI vallavoliniku Mait Allase murelikku artiklit sellest, kuidas ka volikogu liikme suulisi ettepanekuid arvesse ei võeta (vaata 4. oktoobri Sakalast «Poliitilise eliidi ükskõiksus tõi kaasa väga kurva tulemuse» – toimetus), valdas mind suur äratundmisrõõm. Olen juba Pärsti valla ajast viimase kümne aasta jooksul kogenud täpselt sama. Ka Pärsti vallavolikogu 2009. aasta 16. septembri otsusega number 22 algatada üldplaneeringut muutev detailplaneering. Endale määratud tööülesanded jättis arenguspetsialistina töötav Raivo Laidma lihtsalt täitmata. Sellest oli ka käesoleva aasta 11. septembri Sakalas pikemalt juttu (vaata «Arendusideede toppama jäämine viis mehe kiviga vallamaja ründama» – toimetus).
Üheks tegemata jätmise põhjuseks võis olla oskamatus. See seletaks ka valla peaaegu alatist nõuet algatada detailplaneering isegi siis, kui plaanitav tegevus seda ei nõua. Sel juhul teeb ju töö ära pädev planeerija.
Nüüd, peaaegu kümme aastat hiljem, 15. septembri «Kuuuurijas», ütleb Laidma: «Kui Riido Raja soovib jätkuvalt rajada päikeseelektrijaama /.../, siis on tal võimalus algatada üldplaneeringut muutev detailplaneering.»
Olen Laidmale korduvalt selgitanud ja toonud näiteid teistest omavalitsustest, et päikesepaneelid ei riku põllumaad ära. Seda seisukohta jagab ka põllumajandusamet.
Taristuga varustatud tootmis- ja ärimaa kasutamine selliseks tegevuseks on raiskamine. Mäeltküla tööstusparki investeeritakse miljoneid. Kulutused tuleb jagada iga müüdava krundi ruutmeetri kohta. Nüüd aga rajatakse tööstusparki päikeseelektri tootmisjaam, mis on varustatud vee, kanalisatsiooni ja kaugküttega. Kergliiklusteega juurdepääsutee on valgustatud ja äsja asfalteeritud. Tegelikult on vaja ainult sobiva võimsusega elektrivõrguga liitumist.
JÄMEJALA KÜLA LÄBIVA Valuoja oja lähedusse päikesepaneelipargi rajamise keelamiseks kasutas ehitusspetsialist Merike Kahk hoopistükkis mererannale kohaldatavat seadusandlust. Väljavõte korraldusest: «Marjasalu katastriüksusel asuvad Jämejala I ja Jämejala I-II maaparandussüsteemid ning vooluveekogu Valuoja, mille osas kehtivad looduskaitseseaduse §-des 34-35, §-s 37 ja §-s 41 toodud piirangud, sh ehituskeeluvöönd, mille ulatus on 25 m kaldast.»
Kummalisel kombel nõustusid sellega ka valla juristid. Ju segasid siis päikesepaneelid Jämejala külas kellelgi merevaate nautimist!
KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA esimees Toomas Luman ütles 25. augustil Postimehe vahendusel: «Ei ole olemas õiget või valet poliitikat, on ettevõtjasõbralikumad ja ettevõtjavaenulikumad poliitikad ning on olemas läbimõeldud ja läbimõtlemata otsused. Viimased sünnivadki tavaliselt siis, kui nende tegemisel eiratakse elementaarseid teadmistepõhise otsustusprotsessi põhimõtteid ning järgitakse põikpäiselt vaid omaenese kinnisideid.»
Tegin isiklikult volikogu esimehele juulikuus ettepaneku kutsuda kokku ettevõtjate ümarlaud. Vastust pole ma seniajani saanud. Ei huvita see ka vallavanemat, kellele esitati samasugune soov avalikus kirjas 12. septembril. Kirja autor Kalle Kütt meenutab: «Vallavanem Ene Saare juhtimisel niisugused kohtumised siiski aset leidsid.»
Ilmselt on «Naabriplika» ainetel toimetavaid endiste väikeste valdade juhte tabanud pärast omavalitsuste liitumist eufooria. Elanikkond vallas oleks justkui kasvanud ning hallatav rahakottki tublisti paisunud, kuid ei aduta, et tegelikult tuli vastutusala oluliselt juurde. Peale avaliku eneseimetlemise on juhi ülesanne spetsialistidest koosneva võimeka kaadri komplekteerimine, et Viljandi vald saaks ühiskondliku kokkuleppe korras parima võimaliku üldplaneeringu. Planeeringute koostamisele kulunud «spetsialistide» palgaraha eest võinuks üldplaneeringu koostamise kas või oma ala professionaalidelt teenusena sisse osta.
Väärarusaamadel põhinevaks töö tulemiks (üldplaneering) on juriidiliselt kinnitatud (volikogu otsus) pooltõde, millega hiljem kogukond konti ja pead saab murda. Abi saamiseks peab jällegi sellesama (taand)arenguspetsialisti poole pöörduma.
EESTI KUNSTIAKADEEMIA kodulehel on kirjas: «Arhitekt on üks vanemaid läbi ajaloo kestnud ameteid. Arhitektuur ja linnaehitus vormivad ning materialiseerivad suure osa meie igapäevasest elukeskkonnast. Need loovad raamistiku ja olulise alusstruktuuri kõige laiemas mõttes kogu kultuuri olemisele praegu ning arengule aimatavas tulevikus.»
Nii-öelda lähteandmeid arvestades võib Viljandi valla üldplaneering pigem libaarhitektuurivõistlustel kõrgeid kohti saavutada, kui sellised kuskil toimuma peaksid.
Mait Allas kirjutas: «Vallal on kehtiv arengukava, milles räägitakse vaid ettevõtlusest.» Ettevõtjaid kaasamata ongi see vaid tühipaljas jutt, mis võib ettevõtluskeskse mulje luua.
Käesolevaga mõistan ka Enn Sarve muret, justkui oleks haldusreform läbi kukkunud (vaata 3. oktoobri Sakalast «Haldusreform on Viljandimaal läbi kukkunud» – toimetus). Leian, et nii see siiski ei ole. Küll aga on läbi kukkunud inimesed, kes haldusreformiga kaasnenud oludes oma tööülesannete kõrgusel olla ei suuda ega soovi.