Eaka kriminaali pääsemine. Jõuluks vangi tagasi

15. DETSEMBRIL antakse 37 korda kohtus süüdi mõistetud Arly Meyerile Tartu vanglas tema isiklikud rõivad ja muud asjad kätte ning juhatatakse ta jälle vabadusse. Kui septembris 67-aastaseks saanud mees vabaduses oma tavapärast tegevust jätkab, on ta jõuluks taas vanglas, mida võib täiesti vabalt ka tema koduks nimetada.

Tänavu on Meyer vabaduses viibinud viis päeva. 9. aprillil tuli ta vangist välja ja 10. aprillil võeti ta sealsamas Tartus poevarguse eest kinni, peatselt algas nelja kuu pikkune vangistus. 10. augustil pääses Meyer järjekordselt vabadusse ja siis õnnestus tal kuni 14. augustini suvekuuma nautida, enne kui ta pastaka ja sigaretipaki varguse eest vahistati.

Hämmastav on kiirus, millega see justiitssüsteemi kuldklient saab kohtus süüdimõistva otsuse ja pannakse jälle trellide taha. Viimati kulus vähem kui 24 tundi selleks, et prokurör oli kokkuleppemenetluse kirja pannud ja kohtunik selle kinnitanud. Meyerist on saanud justkui osa õigussüsteemist, mille nõrkus avaldub hetkel, kui ta peab astuma vabadusse.

Arly Meyer Foto: Politsei

Kuidas teha nii, et vana mees ei peaks enam vanglasse tagasi pöörduma ja ta leiaks ka vabaduses võimaluse?

Teoreetiliselt oleks Arly Meyeri vanglast päästmiseks ja säästmiseks tingimused isegi loodud, kui kokku panna vange vabadusse aitav tugiisik ja Eesti sotsiaalsüsteem. Paraku on siin üks suur aga: Meyer peab ise abi tahtma.

Kui Sakala uuris justiitsministeeriumist, mida teeb riik selleks, et niisugune professionaalne vang rohkem vanglasse ei satuks, näidati esmalt näpuga kohaliku omavalitsuse sotsiaalameti poole. Et ikkagi sealt peab tulema põhiline abi. Aga ka õigussüsteem on vabanevate vangide peale mõelnud ning euroliidu abirahaga on tööle võetud vabanevate vangide tugiisikud.

See kõlab iseenesest suurepäraselt, sest tugiisik hakkab vabadusse pöördujaga tegelema juba kuus kuud enne vabanemist ning annab talle vanglast kaasa plaani, kust otsida tööd, kuidas saada hakkama. Ta otsib kohaliku omavalitsuse abiga välja ka peavarju, leiab vajalikke koolitusi ning hoiab vabanenul esimese aasta silma peal. Kõik see eeldab aga, et vang ütleb: «Jah, ma tahan tugiisikut.» Arly Meyer ei taha.

NÜÜDSEKS JUBA enam kui 15 aastat tagasi kuulusin Viljandi noortevangla nõukotta. Ega sel viie-kuueliikmelisel seltskonnal ülemäära suurt mõtet olnud, aga ühe ülesandena pidime kaaluma ennetähtaegset vabanemist soovivale noorele kohtusse soovituse kaasaandmist. Et kas ühiskond on nõus teda ettenähtust varem vabadusse lubama.

90 protsendil juhtudest andsime oma soovituse. Küsimus polnud mitte niivõrd selles, kui tubli oli noormees vanglas olnud, vaid selles, et ka kuu enne karistusaja lõppu vabadusse pääsemise korral pidi ta minema kriminaalhooldaja juurde, kelle ülesanne oli talle vabaduses kas või pisikest tuge pakkuda. Kontrollida, et ta ikka kooli läheks või tööl käiks või muul moel korralikult käituks.

Kui vang vabaneb kohtuotsuse alusel, on ta täiesti vaba. Vaid ta ise saab oma elu korraldada. Selle korraldamisega võib ta aga suurde hätta jääda. Riigi tugi on vabanenud vangile ette nähtud täpselt samal moel nagu igale teisele kodanikule, kes on hätta sattunud.

Viljandi linn saab Arly Meyerile esimeste ja põhiliste asjadena pakkuda toimetulekutoetust ja ajutist eluruumi. Aga jällegi algab kõik Meyerist endast. Ta peab minema linnavalitsusse abi küsima. Sinna pole ta paraku kunagi jõudnud. Justiitssüsteem on ainus, mida ta teab ja tunneb.

Korra isegi mõeldi Tartu vanglas välja süsteem, kuidas Meyer võiks vabadusse jääda. Tema ees ei lükatud vabanemise järel vanglavärava uksi lahti, vaid ta pandi autosse ja sõidutati Viljandi täiskasvanute varjupaika.

Sealsete töötajate toel oleks ta pidanud väga lihtsalt jõudma sotsiaalametniku juurde ja sealt edasi juba tavaellu. Aga Meyer oli vanglas tagasi sama ruttu kui tavaliselt. Teoreetiliselt võib ju Viljandi või Tartu sotsiaalametnik Meyerile abipaketiga lausa vanglaväravasse vastu minna, aga ikkagi sõltub kõik Meyerist, kes peab selle vastu võtma. Ja vaevalt, et ühiskond oleks ülemäära rõõmus, kui sotsiaaltöötajate aeg ja vaev kuluks ühele paadunud kriminaalile abi pealesurumises.

Arly Meyer ise on Sakalale kinnitanud, et ta ei taha vangis olla. Oma sõnul tahaks ta pääseda vabadusse. Sealt edasi muutub tema jutt ebaloogiliseks. Tal justkui puudub arusaam sellest, et vabaduses ootavad teda minimaalne pension ja kümneid tuhandeid eurosid riigile tasumata kohtukulu. Tal on mälupilt oma kunagisest elukohast, kuhu naasmisest ta unistab.

Vabaduses pole Meyeril suurt midagi ja nii polegi imestada, et vangla pole temale karistus, vaid kodu. Pääsemine. Aga kas ühiskonnale ja riigile on see ikka mõistlik, kui keegi endale kodu vanglasse rajab?

Meyeri vargused, õigemini vargusekatsed, näitavad ilmekalt, et tal pole soovi varastatut omandada, vaid eesmärk on protsess, mis järgneb varguselt tabamisele. Kes usub, et ta läks poodi kindla sooviga varastada 29 kilekotti või vihmavari või pastakas? Just selliste asjade varguse katsed on teda viimased kolm korda trellide taha viinud.

Mees, kelle tegevuse ilmne eesmärk on vanglasse pääseda, peaks saama oma elupäevade lõpuks lahenduse, mis astub süsteemist välja. Praegusel juhul on ilmne, et ta sureb vanglas ning tõestab sellega, et vangla võib karistus- ja kasvatusasutuse asemel olla tasuta hooldekodu.