/nginx/o/2018/12/04/11629649t1h9669.jpg)
Seekordsete kodanikujulguse aumärgi saajate lood kannavad erinevat sõnumit. Mõlema Viljandimaaga seotud inimese juhtum näitab, et ainuüksi filmiva telefoni taskust välja võtmisega võib teised inimesed hullemast päästa või politseile ääretult vajalikku infot koguda. Samas tuli üks tänavune tunnustus anda postuumselt. Liiati saabus eile õhtul nende ridade kirjutamise ajal uudis, et korrakaitsjad otsivad naist, kes takistas Tallinnas Balti jaama turul põgenevat varast ja võis nii saada ohtliku nakkuse.
Mõnikord ei lähe varguse, peksmise või mõne muu kuriteo takistamiseks vaja rohkem kui eemalt hüüda ning telefon politseisse helistamiseks kõrva juurde tõsta või selle kaamera sündmuskoha poole suunata. Sellega võiks saada hakkama iga täies elujõus inimene. Teinekord võib aga esimese hooga suhteliselt süütu intsident sekkuja vastu pöörata. Julgust üles näidanud mees sai surmava hoobi, kui oli tülitsevat paari viisakalt kõnetanud.
«Ühtpidi on inimene väga tugev ja vastupidav, ent teinekord läheb väga vähe vaja, et teda enam meie hulgas ei oleks,» mõtiskleb tänases lehes Kaitseliidu Sakala maleva pealik Andrus Tiitus, kes pälvis aumärgi selle eest, et oli lõpetanud vägivaldse arveteklaarimise.
Üks vana tarkus õpetab usaldama, aga samal ajal kontrollima. Seda parafraseerides võiks öelda, et korrarikkumist või kuritegu märgates tuleb sekkuda, ent hoolega kaaluda, kuidas seda teha. Niimoodi on muidugi lihtsam öelda kui teha, sest ühel kaalukausil võib olla käegakatsutav võimalus keegi kohe hädaohust päästa, teisel aga kartus ise ohvriks osutuda. Rääkimata sellest, et otsuseid tuleb langetada kiirelt ja võib-olla ka keset suurt ehmatust.
Üks tundub siiski selge olevat: abikutsumise võimalus ei tohi meelest minna. See hetk või paar, mis selleks kulub, võib ühtlasi anda selguse, kuidas edasi toimida.