Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2018/12/04/11628942t1h047a.jpg)
Siiri Mängli juhib Viljandi kodutute loomade varjupaika. Tema päevad mööduvad kasside ja koerte ning vahel hoopistükkis eksootiliste loomade keskel. Loomi on ta alati armastanud, aga et mõtted korrakski nende abistamiselt kõrvale saada, võtab ta tubli tüki puitu ja meisterdab sellest midagi asjalikku. Näiteks trepi. Või hoopis baarikapi.
Tegus loomasõber kasvas üles umbes kilomeetri kaugusel Viljandi piirist. Ühest küljest oli linnaelu alati käega katsuda, teisalt sai päevad veeta kanade, sigade, lammaste ja veiste seltsis, koertest ja kassidest rääkimata. Nii et loomade talitamine ning kõiksugu maatööd said Siiri Mänglile juba varakult selgeks. Ja ei mingit trotsi, sest loomadega asjatamine oli talle justkui lemmikmängu eest. «Seda võis juba siis minu suureks armastuseks nimetada.»