Rändelepe tuleb saata ajaloo prügikasti (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KIRED ÜRO RÄNDELEPPE ümber on näiliselt vaibunud. Valitsus veeretas välispoliitilise otsuse kuuma kartulina seadusandliku kotta, kus see 41 poolthäälega vastu võeti.
Selle käiguga päästeti üksnes valitsus: sotsiaaldemokraadid said oma rändeleppe ja erakond Isamaa suutis vastu hääletades veel kuidagi oma rahvuslikku nägu säilitada. Kuid õhku jääb küsimus, kas sellega suudeti rahuldada rahulolematu rahva isu iseotsustamise ja suveräänse Eesti järele.
Peaks ju olema igati aktsepteeritav, kui ajakirjandus küsib kriitilisi küsimusi, inimene, kes tahab ÜRO rändeleppe teemal kaasa rääkida, tutvub eestikeelse dokumendiga ja püüab jääda ratsionaalseks ning valitsev poliitiline koorekiht arvestab rahva arvamusega.
KRIITIKUTE SÕNUL on välisministeeriumi rändeleppe tõlkega manipuleeritud: see on kallutatud, et jätta muljet, justkui seal riikidele pandavatest kohustustest ei räägitakski. Sõna «commitment» on tõlgitud pühendumisena, kuigi selle täpne tähendus on hoopis kohustus, sidumine. Juriidilises terminoloogias selline sõna nagu «pühendumine» puudub. Korrektne tõlge on «kohustus».
Rahvusvahelise õiguse teoorias on koolkond, kes ütleb, et kui eri riigid on mõnes tingimuses kokkuleppe sõlminud ja see kokkulepe pole allutatud üheski riigis kehtivale õigusele, on tegemist rahvusvahelise lepinguga, sõltumata sellest, kuidas seda dokumenti nimetatakse. Kehtib põhimõte, et kui on võetud kohustused, on tegu lepinguga.
ÜRO RÄNDELEPPE eesmärk 17 algab järgneva tekstiga: «Pühendume sellele, et kõrvaldada igas vormis diskrimineerimine, mõista hukka igasuguse rassismi, rassilise diskrimineerimise, vägivalla, ksenofoobia ja seonduva kõikide migrantide vastase sallimatuse ning võidelda nendega kooskõlas rahvusvahelise inimõigustealase õigusega. Lisaks pühendume sellele, et edendada avatud ja tõenduspõhist avalikku arutelu rände ja migrantide teemal partnerluses kõikide ühiskonna osadega, mis tekitab realistlikuma, humaansema ja konstruktiivsema tajumise sel teemal. Samuti pühendume sellele, et kaitsta väljendusvabadust kooskõlas rahvusvahelise õigusega, tunnistades, et avatud ja vaba arutelu aitab põhjalikumalt mõista kõiki rände aspekte.»
Iseseisvalt mõtlev ja ettenägelik inimene peaks aru saama, et see eesmärk annab leppega liitunud Eestile kohustuse suruda seadusandlikus kojas ehk riigikogus läbi seadus(ed), mis suunaks ajakirjanduse meelsust migratsiooniga seotud küsimustes nüüd juba deklaratiivselt. Meil hakkaks kehtima vasakpoolsete väljatöötatud vihakuritegude raamistik, ilma et keegi oskaks defineerida, mida vihakõne, rassism ja muud seksuaalrevolutsiooniga väljamõeldud mõisted tähendada võiksid. See aga annab riiklikule ideoloogiale vabad käed, et mõelda vajaduse korral välja paragrahv, millega kodanikku represseerida – ükskõik mis vastuseis ametlikule poliitikale on, dissident saab karistatud.
ON NÄHA, ET Eesti poliitiline koorekiht on juba ammu rändeleppe heaks kiitnud. Sellest annab tunnistust Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi ÜRO Peaassamblee 73. istungjärgul 26. septembril peetud kõne, milles ta ütles muu hulgas järgmist: «Juulis saavutasime üksmeele ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppes. Ma juba ootan detsembris selle vastuvõtmist Marrakechis. Kuid see lepe tuleb ka ellu rakendada.»
Meenutagem, kuidas Kersti Kaljulaid üldse presidendiks sai. Kas rahvas valis ta?
TULEVA AASTA 12. märtsil täitub 85 aastat 1934. aasta riigipöördest, mis kehtestas vaikiva ajastu ning kaotas otsedemokraatia mehhanismid. 1992. aastal kehtima hakanud Eesti Vabariigi neljas põhiseadus otsedemokraatia mehhanisme aga ei taastanud: rahvahääletuse ja rahvaalgatuse õigus ning riigivanema (tänapäeval presidendi) otsevalimise õigus oli esimese Eesti Vabariigi kodanike privileeg.
Iga vähegi iseseisvalt mõtlev inimene saab nüüd mõtiskleda, kuidas praegu puuduv otsedemokraatia kultuur puudutab ÜRO rändeleppe teemat ning kas kunagised esimese Eesti kodanike õigused tuleks taastada selleks, et lõhestunud rahvast kuidagigi taas kokku siduda. «Rahvas» tähendab minu arvamusloos ka neid, kes ei pruugi olla Maarjamaal põliselt elavad eestlased, aga kes peavad Eestit oma rahvuskoduks ning keda liigutab 24. veebruaril toimuv tõrvikurongkäik rohkem kui pingviinide paraadiks ristitud presidendi vastuvõtt.
DEMOKRAATLIKU lahendusena on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tulnud välja oma ettepanekuga, mille sisu on panna küsimus ÜRO ränderaamistiku toetamisest rahvahääletusele. Ettepaneku kohaselt toimuks rahvahääletus 2019. aasta 3. märtsil koos riigikogu valimistega. Valija saaks sedelil vastata küsimusele «Kas pooldate Eesti Vabariigi osalemist ÜRO globaalses rändepaktis?».
Rahvuskonservatiivide arvates on iseseisva demokraatliku riigi kodaniku üks kõige olulisematest õigustest õigus otsustada, keda oma riiki lubada. Tuletagem meelde, et Eesti põhiseaduse kohaselt on kõrgeima võimu kandja rahvas.