Rände- ja pagulasraamistiku A ja O

Ave Lauren Foto: Erakogu

RÄNNE ON TEEMA, mis kütab kirgi peaaegu kõigis maailma riikides. Viimastel kümnenditel on rände mahud suurenenud. Kui 1970. aastal oli maailmas umbes 84,5 miljonit rahvusvahelist rändajat, siis praeguseks on nende arv kasvanud üle 258 miljoni.

Samal ajal on muidugi kasvanud ka inimeste arv 3,7 miljardilt 7,6 miljardini. Seetõttu on ehk tähtsamgi muutus olnud hoopis see, et ränne mõjutab üha rohkem inimrühmi ja riike. Kui varem rännati eelkõige naaberriikidesse, siis nüüd pole haruldane maailmajagudevaheline liikumine.

Ka eestlased kasutavad võimalust rännata. Paljud meist tunnevad kedagi, kes on käinud välismaal õppimas või tööl. Osa – näiteks tuhanded noored, kes on käinud Austraalias tööl, või lausa kümnetesse tuhandetesse ulatuvad pendelrändajad Soome suunal – on ära ajutiselt, teised lahkuvad püsivalt.

RÄNNE SISALDAB palju võimalusi. See annab inimestele töö- ja elukogemusi, värskeid ideid ning ka paremaid rahalisi võimalusi.

Seega pole ränne iseenesest mure, tihti on see väga positiivne. Kuid sellega võib kaasneda probleeme riikidele, rändajatele ja ka rändajaid vastu võtvatele kogukondadele. Eesti kontekstis avalduvad need näiteks maakohtade tühjaks jäämise, ebaseadusliku töötamise või sisserändajate kiusamisena (seda ka eestlaste vastu teistes riikides).

Aina rohkem riike on saanud aru, et niisuguste katsumustega toimetulemiseks on vaja teha koostööd. Selleks peaksid ühe laua taha koonduma kõik riigid: need, kust rännatakse välja; need, mille kaudu liigutakse; need, kuhu suundutakse. Viimastel nädalatel palju meediakajastust leidnud ÜRO raamistikud ongi üks tähtis samm sellise koostöö poole.

ÜRO JUHTIMISEL on töötatud välja kaks dokumenti: ränderaamistik ja pagulasraamistik. Ränderaamistik käsitleb seda rännet, mida on maailmas kõige rohkem – inimeste liikumist teise riiki tööle, õppima, pere juurde... Pagulasraamistik seevastu käsitleb sundrännet – inimeste liikumist teise riiki, sest nende elu ja turvalisus on ohus.

Ränderaamistik, millele Eesti meedia on seni keskendunud, proovib luua alused koostööks, leppides kokku rännet puudutavates üldistes põhimõtetes, et tulevikus oleks ränne paremini reguleeritud, turvalisem ja seaduslik. Euroopas on inimeste liikumine üldjuhul hästi korraldatud, kuid me tahame, et see oleks nii ka teistes riikides ja maailmajagudes. See ei tähenda, et sellega loodetakse rännet suurendada või ebaseaduslikku rännet kaitsta. Ränne toimub või ei toimu ÜRO ränderaamistiku olemasolust sõltumata.

Pagulasraamistik keskendub aga inimestele, kes on põgenenud oma koduriigist, sest mingil põhjusel – olgu see vale poliitiline kuuluvus, usk või midagi muud – on nende elu ja inimväärikus otseses ohus ning nad vajavad kaitset. Selliseid inimesi ei tohiks seostada muudel põhjustel rändavate isikutega, sealhulgas majandusmigrantidega ehk inimestega, kes rändavad seetõttu, et neil ei ole tööd, või sellepärast, et piiri taga on palgad kõrgemad.

RÄNDERAAMISTIKU üks peaeesmärke on sulgeda ebaseadusliku rände kanaleid. Ebaseaduslikust rändest võidab eelkõige organiseeritud kuritegevus. Inimsmugeldamine ja -kaubandus on nendele kurjategijatele järjest tähtsam ebaseadusliku sissetuleku allikas relva- ja narkokaubanduse kõrval. Meie huvi on, et keegi ei teeniks kasu teiste inimeste kannatuste arvelt ning säärane piiriülene kuritegevus ei õõnestaks üldist julgeolekut.

Ränderaamistik keskendub suuresti tegevustele, mis tagavad rände parema korralduse ja kontrolli selle üle. Näiteks selleks, et riigid saaksid paremini kaitsta oma piire, innustab raamistik parandama koostööd ja andmevahetust. Samas ei kohusta see riike muutma rändeseadusi. Seaduslikku rännet saavad riigid reguleerida oma soovi kohaselt ning vajaduse korral saavad nad piirata sisserännet nende isikute puhul, kes ei panustaks riigi heaollu.

KUIGI RÄNDEMAHUD on suurenenud ja rändeliigid mitmekesistunud, on valdav enamik maailmast endiselt nii-öelda paikne (258 miljonit on ligikaudu 3,6 protsenti kogu maailma rahvastikust). Need, kes soovivad rännata, peaksid saama seda teha, kuid kehtestatud reeglite alusel. Samas ei peaks keegi olema sunnitud kodust lahkuma vastu tahtmist. Sel põhjusel on tähtis tegelda ka rände algpõhjustega.

Vajadus globaalse pagulasraamistiku järele tuleneb soovist otsida ühiselt lahendusi sõja ja tagakiusamise ehk sisuliselt surma ja piinamise eest põgenevate inimeste liikumisega seotud probleemidele. Kriisikoldeid tuleb üha juurde. Praegu on suurim pagulaskriis Venezuelas ja Lõuna-Ameerikas, mitte Euroopas. Teised kriisid, sealhulgas Lähis-Ida riikides nagu Palestiina ja Süüria, on kestnud juba aastaid.

Vahel tekib aga vajadus lahkuda oma kodust majanduslikel põhjustel. Ka paljud eestlased on läinud eriti maapiirkondadest välismaale põhjusel, et kodukohas ei leia tasuvat tööd. Ränderaamistik innustab riike tegelema väljarände põhjustega, et inimestel ei oleks põhjust koduriikidest lahkuda vastu tahtmist.

ÜLDISI INIMÕIGUSI JA põhivabadusi tuleb igal ajal ja igal pool austada, kaitsta ja järgida. Niisugused on ka Eesti põhiseaduses ja ühiskonnas juurdunud väärtused.

Ränderaamistik ei muuda sisserännet inimõiguseks. Kuigi inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt on igaühel õigus lahkuda ükskõik millisest riigist, kaasa arvatud kodumaalt, ei kaasne sellega ilmtingimata õigust siseneda mõnda teise riiki.

Tähtis on aga märkida, et inimõiguste kohaselt on igaühel tagakiusamise korral õigus taotleda ja kasutada varjupaika teistes riikides. Seda õigust reguleerib rahvusvaheline pagulasõigus täpsete kriteeriumidega (näiteks sõjaohu eest põgenemine), mis annavad inimestele sellise võimaluse.

RÄNDE REGULEERIMINE ja riigipiiri kaitse on teemad, mis on tänapäeva riikidele omariikluse võtmeküsimused. Seetõttu on mõistetav, et tuntakse muret selle üle, kas raamistik võib ohustada riikide suveräänsust. Mitte ainult Eesti ei soovi, vaid kõik riigid soovivad säilitada õigust ise otsustada, kuidas nad oma piire kaitsevad ning keda ja kui palju riiki lubavad.

Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul ei saa ÜRO ränderaamistikku pidada rahvusvaheliseks lepinguks ja sellega ei kaasne lepingule omaseid kohustusi. Raamistikuga ei ole seega võimalik ühineda või mitte ühineda ega ka seda allkirjastada. Tegemist on poliitilise toetusavaldusega rändega ühiselt tegelda.

Samuti ei saa õiguskantsleri hinnangul dokumendi heakskiitmisega riigile tekkida õiguslikke kohustusi, sest selle tekstis on õiguslikult siduvate kohustuste tekkimine sõnaselgelt välistatud. Ränderaamistik ei ole ülimuslik Eesti põhiseaduse ega seaduste suhtes.

Ka pagulasraamistik pole õiguslikult siduv. Küll aga on erinev see, et pagulasi puudutavate küsimuste reguleerimiseks on olemas selged ja ühtsed rahvusvahelised reeglid, millega Eesti on ammu liitunud ning millest pagulasraamistik lähtub. See tähendab, et need reeglid on Eesti seaduste osaks juba praegu. Riikide panus pagulasraamistikus soovitatud tegevustesse on vabatahtlik ning riigid saavad osaleda neile sobival viisil, näiteks humanitaarabi andes ja arengukoostööd tehes, nagu Eesti juba aastaid on teinud.

KUIGI ÕIGUSLIKULT mittesiduvad, on need kaks raamistikku olulised, sest toovad esimest korda rände lähte-, transiit- ja sihtriigid ühe laua taha. Seni on globaalse rände katsumused olnud ainult arenenud riikide ehk peamiste sihtriikide lahendada. Raamistikku toetades näitavad paljud väljaränderiigid esimest korda valmisolekut pühenduda nii väljarände põhjuste vähendamisele kui ka oma kodanike tagasivõtmisele riikidest, kus neil pole õigust viibida.

Euroopa Liidu liikmesriigid juba lähtuvad mõlemas raamistikus sõnastatud põhimõtetest, kuid nüüd saame julgustada ka teisi riike meiega samu ideaale jagama ja reegleid järgima. Kui Euroopa riigid sellest võimalusest praegu loobuvad, pole teada, millal selline võimalus uuesti tekib.