Klaudia Tiitsmaa: tahan aidata, et oleks rohkem, mida mäletada

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseenda pildistamist tuleb noorel näitlejal ette seniajani.
Iseenda pildistamist tuleb noorel näitlejal ette seniajani. Foto: Klaudia Tiitsmaa

Klaudia Tiitsmaa on andekas noor näitleja, kes on tuntust kogunud nii teatrilavadel kui telepurgis. Lisaks sellele on ta noor ema ja armastav naine. Kõige selle juures on ta suutnud südames hoida lapselikku soovi püüda hetki. Nii on tema argielust saanud justkui väike muinasjutt.

Klaudia Tiitsmaa, palun rääkige alustuseks pisut oma juurtest.

Minu elu sai alguse Tallinna lähedal Sauel ja jätkus mõnda aega Tallinnas, kuid üsna ruttu kolisime Kesk-Eestisse Türile. Meie sealse Koidula tänava kodu ehitas kunagi mu vaarisa, aga temal seal pikalt olla ei lubatud – karmid ajad ja Siber.

Lapsepõlvekodu oli totaalne muinasjutumaa. Mu mõlemad vanemad on kunstnikud. Isa on suuresti maalikunstnik, kuid oma kuldsete kätega on ta teinud ka metallist ehteid ja assamblaaže ning alustanud ja arendanud kunagi Pärnus kunstikooli Academia Non Grata. Ema õmbleb nukke, aga mitte lihtsalt riidest rätinukke, vaid dekoratiivnukke stiilis «Alice imedemaal». Need kaunistavad paljude kodude seinu, riiuleid ja diivaneid juba ajast, mil mina sündisin. Võib öelda, et mu ema nukud sündisidki koos minuga.

Tagasi üles