Kalanduse säästlikkuse tagab koostöö

Pilt on illustreeriv Foto: Margus Ansu

(Artikkel pärineb maaeluministeeriumi blogist. Seda on lehe tarbeks lühendatud.)

21. NOVEMBER oli ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO ülemaailmne kalanduspäev. Selle päeva tähistamine sai alguse 1998. aastal kohalike kalurikogukondade algatusel arengumaades, et tõmmata tähelepanu kalandusele mitte ainult kaluri elukutse, vaid ka üldise elulaadi võtmes.

Selle sajandi keskpaigaks ületab maailma rahvastiku arv ilmselt üheksa miljardi piiri. Ühiskond seisab seega silmitsi tohutu väljakutsega pakkuda inimkonnale piisavalt toitu ja elamiskeskkonda.

Alates 1961. aastast on kala tarbimine aastas suurenenud kaks korda kiiremini kui rahvastiku aastane juurdekasv. Vesiviljelus on sealjuures kõige kiiremini kasvav toidusektor maailmas. 2016. aastal oli globaalne vesiviljelustoodang 80 miljonit tonni, millele lisaks toodeti 30 miljonit tonni veetaimi.

Need arengud näitavad, et kalandusel ja vesiviljelusel on väga tähtis roll globaalses toidutootmises. FAO juhi José Graziano da Silva sõnul on kalandus- ja vesiviljelustoodangu kasv ilmselge võimalus saavutada maailmas olukord, kus pole nälga ega alatoitumist.

Kalanduse teadliku majandamise ja looduslike ressursside parema ärakasutamisega saab vähendada vaesust ja genereerida juurde majanduskasvu. Ka globaalse kalanduse seis aastal 2018 näitab, et kalapüük ja vesiviljelus on otsustava tähtsusega sektorid toidutootmises ja tööhõive tagamises miljonitele inimestele.

PARAKU TOOB järjest intensiivsemaks muutuv majandustegevus ükskõik millises sektoris kaasa ka negatiivseid mõjusid. Tihti ulatuvad need mõjud ühe sektori piiridest kaugemale.

Kalapüügi valdkonna suurim probleem maailma kontekstis on ülepüük. See ohustab kalavarude säilimist ja seega ka kalade looduslikku paljunemist. Teisalt vähenevad ülepüügi tõttu elatusallikad, eelkõige nendel inimestel, kellele kalapüük on ellujäämiseks otsustava tähtsusega. FAO andmetel on praeguseks 33 protsenti looduslikest kalavarudest majandatud allpool bioloogilise taastumisvõime taset, mis tähendab, et püügi tõttu lakkavad need kalavarud mingi aja vältel olemast.

Vesiviljeluses võib tekitada muret sektori tegevuse kontrollimatu laienemine, mis võib kaasa tuua keskkonnareostusega seonduvaid probleeme ning võimalikke loomahaiguste levikuid. Kalanduse suurim katsumus on seega sektori kestlikkus.

ÜRO deklaratsiooni «Muudame maailma. Säästva arengu tegevuskava aastaks 2030» kaudu soovime üheskoos jõuda toidujulgeoleku tagamise ja kestliku arenguni, seda ka kalanduse vallas. Et probleemid on keerulised, tuleb leida terviklahendusi, mis tagaksid hea looduskeskkonna, aitaksid inimestel säilitada traditsioone ning panustaksid ka majandusse.

Kalanduse haldamise ja arendamise fookus on väljakutsete valguses tunduvalt laienenud. Lisaks tavapärasele varude säilimise, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja keskkonnahoiu temaatikale rõhutatakse poliitikakujunduses ning valitsemises ka sektori tegevuste sotsiaalset mõõdet. See tähendab, et senisest enam tuleb tähelepanu pöörata kalandusega tegelevatele kogukondadele, nende heaolule ja elatusallikatega kindlustamisele.

TÄNAPÄEVASE haldamise võtmeküsimus on asjakohane informatsioon. Ühelgi toimijal ega institutsioonil eraldi ei ole iseseisvalt piisaval hulgal teadmisi ega muid ressursse, et lahendada ainuisikuliselt kompleksseid küsimusi. Väljakutsetele saab vastu hakata vaid pooli ja valdkondi kaasates ja hõlmates, mitte välistades. Tänapäevase valitsemise eripära seisneb selles, et sektori haldamine ei toimu ainult avaliku sektori piirides, vaid paralleelselt ka erasektoris ning mitmesugustes era- ja avaliku sfääri hübriidmudelites.

Nii jõuamegi ringiga tagasi sinna, kus rahvusvahelise kalanduspäeva idee kunagi alguse sai. Peame üheskoos teadvustama, et kõikidel asjaosalistel on oma roll ja sellega kaasnev vastutus kestliku maailma, sealhulgas kalanduse ja vesiviljeluse tagamisel.

Neilsamadel kohalikel kogukondadel ja kaluritel on kõigil oma roll, ressursid (teadmised, info, traditsioonid ...) ja oskused, millega panustada kalanduse ning vesiviljeluse kestlikku arengusse kogu maailmas. Targa, infovahetusel põhineva valitsemisega on võimalik astuda vastu probleemidele ja väljakutsetele, et väheneks kalavarude üleekspluateerimine ning tagataks bioloogiline julgeolek.