Naistevastane vägivald teeb murelikuks

Naistevastane vägivald teeb muret. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täna, 25. novembril tähistab kogu maailm rahvusvahelist naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse juhi Reet Laja sõnul on Eesti viimase 20 aastaga teinud suure hüppe, kuid palju tööd on veel ees. «Esimene uuring tehti 1998. aastal, kuid naistevastast ega perevägivalda ei peetud sel ajal probleemiks. Puudus ohvrite abistamine ja vaikis meedia, riigi tegevuskavadest rääkimata. Teemat välditi küsimusega «Mis vahet seal on, kas ohver on naine või mees?». Esimene naiste varjupaik avati 2002. aastal, kaks aastat hiljem tunnistas politsei naistevastase ja perevägivallaga tegelemise üheks oma prioriteediks.»

Praegusest olukorrast rääkides leiab Reet Laja, et märkame üha rohkem naistevastast ja perevägivalda, mis viib sageli ka vägivallani koolis, töökohal ja avalikkuses laiemalt. «Märkamisest ja avalikustamisest üksi on aga vähe. Me peame püüdma vägivallale kui ühiskonda hukutavale nähtusele vastu seista ja näitama paremaid võimalusi elamiseks kui vägivallatsemine.»   

Feministliku veebiväljaande Feministeerium toimetaja Aet Kuusiku sõnul on väljaanne aasta jooksul avaldanud Eesti naiste lugusid ja nendest ilmnevad teatud mustrid. «Esiteks, vägivalda mõistetakse väga laialt, lugusid on nilbustest kuni vägistamise ja pedofiiliani välja. Teiseks on juhtumid sageli leidnud aset väga varakult, lapsepõlves või puberteedi aegu. Kolmandaks on paljude juhtumite puhul olnud teadjaid, kes ei ole sekkunud. On lugusid pereliikmetest, kes on teadnud, kuid kes pole midagi teinud, ja on palju lugusid avalikest kohtadest, kus pealtvaatajad on lihtsalt pilgu kõrvale pööranud. Neljandaks on läbiv ohvrite kõikehõlmav süü- ja häbitunne. Küsitakse endalt: «Miks just mina? Mida ma valesti tegin?»»

Kokkuvõttes kumab Eesti naiste lugudest läbi see, kui tavaline on ahistamise kogemus. See on midagi, millega paljud puutuvad kokku kogu aeg. Nii et isegi kui üksikud juhtumid ei ole eraldi võttes hullud, on mõju tervikuna suur ning mõjutab elukvaliteeti ja -rõõmu.

Eestis on füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda kogenud peaaegu iga kolmas naine. Kuigi meie riigis on inimeste teadlikkus soolisest ja seksuaalsest ahistamisest kui ühest vägivalla liigist suhteliselt vähene, on töökohal ahistamist kogenud 16 protsenti töökogemustega naistest (Praxise uuring).

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud uuringust selgus, et liidu liikmesriikides on enam kui kolmandik naisi alates 15. eluaastast kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. Euroopa Liidu 18–74-aastastest naistest koges 12 kuu jooksul enne küsitlust füüsilist vägivalda seitse protsenti ehk 13 miljonit naist ja seksuaalset vägivalda kaks protsenti ehk 3,7 miljonit naist.

Naistevastane vägivald on ÜRO andmetel kõige levinum, kuid kõige vähem raporteeritud vägivalla vorm. See hõlmab endas psühholoogilist, füüsilist ja seksuaalset vägivalda, nagu näiteks koduvägivald, ahistamine, seksuaalne ärakasutamine, sund- ja lapsabielud, inimkaubitsemine ning suguelundite moonutamine.