Supersovhoos röövib töö tuhandetelt maaperedelt

Kaul Nurm

FOTO: Arvo Meeks

EESTI POLIITILINE eliit naudib küll tähesära, kui keegi kusagil Eestit taas turumajanduse musternäiteks toob, kuid tegelikult on riik eraomandist ja ettevõtlusest tüdinud. Nii konkureerib ta ettevõtjatega loodusvaradele, tööjõule ja tootmisvahenditele valdkondades, kus selleks puudub igasugune õigustus. Eriti ülekohtuselt tunnevad seda Eesti metsaomanikud ja maainimesed.

Just erametsaomanike ja maainimeste taskust imeb riigikapitalist Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) igal aastal välja ligi 180 miljonit eurot. Ainuüksi Viljandimaal võiks aasta ringi tööd ja leiba saada ligi 230 taluperet, kui õigustamatu riigimonopoli asemel majandaks metsa eraomanikud.

Põllumaa andis riik pärast kolhoosikorra kokkukukkumist eraomandisse või erakasutajatele rendile, praegu teenivad 17 000 majapidamist endale põlluharimisest kas põhielatist või leivakõrvast. Eesti talupidajad ja ettevõtjad harivad umbes miljonit hektarit põllumaad, müües igal aastal kokku ligi miljardi euro eest toodangut. Suuresti kodumaisel toodangul rajaneb ka meie 1,4-miljardilise aastakäibega toiduainetööstus.

Põllumajandus annab tööd ja leiba ning põhjuse maal elada kümnetele tuhandetele Eesti peredele. Me ei kujuta ettegi, et poole põllumaast võiks enda kätte võtta supersovhoos või riik seda agrovalitsuse kaudu majandada. Me ju ei usu, et riik teab talunikust paremini, kuidas põldu harida. Kuid Eesti riigimetsas, mis on ju samuti meie ühiskonna ühine vara, me aktsepteerime niisugust olukorda.

KUI EESTI METSAL enam krooni kattevara rolli polnud, ei antud 1,2 miljonit hektarit metsa mitte õiglase hinna eest eraomanikele või -rentnikele majandamiseks, vaid riigiettevõttele RMK ja veel täiesti tasuta. Üle poole Eesti metsast kuulub supersovhoosile, kes pole selle eest sentigi maksnud ning saab seetõttu teha Eesti erametsaomanikele dumpingut mitte ainult puidumaterjali turul, vaid ka maaturismis, taimla- ja seemnemajanduses, istikute kasvatamises ja kalakasvatuses. Seda kõike saaks ja tahaks teha erasektor, aga riik on majandusharu, mis pakuks aasta läbi tööd ja leiba tuhandetele taluperedele ja ettevõtjatele, ebaausa konkurentsiga eos närtsitanud.

RMK-st üle jäänud miljon hektarit metsamaad jaguneb eraomanike vahel. Aktiivses majandamises on sellest umbes pool, mis jaguneb 12 000 erametsaomaniku vahel. See teeb metsamaa keskmiseks suuruseks pisut alla 50 hektari omaniku kohta. 50-hektarine metsalapp mõistlikku sissetulekut ja tulusat majandamist ei taga, ühe talupere aasta ringi äratoitmiseks on vaja umbes 200 hektarit metsa majandada.

Samal ajal teenis meie ühist loodusvara majandav RMK mullu 175 miljonit eurot müügitulu ja 43 miljonit eurot puhaskasumit.

MEIE POLIITIKUD ei oska või ei soovi aru saada, millise karuteene on maaelule ja maaettevõtlusele teinud nii suure ühise ressursi erakasutusest kõrvaldamine ja riigimonopoli kätte andmine. Valimiste eel räägitakse üksteise võidu maaelu väärtustamisest ja lubatakse üha uusi külakiikesid kellegi teise raha eest, olles samal ajal võtnud mitmelt tuhandelt perelt või ettevõttelt võimaluse maal, oma kodukohas ise endale mõistlikult elatist teenida. Need ei ole perekonnad, kes teevad praegu maal midagi muud, vaid perekonnad, kes on praeguseks Tallinnas või Soomes, sest nad on maalt välja söödud.

Vabaerakond on veendunud, et inimene – eriti maainimene – on nutikas ja ettevõtlik ning mõistlik ja tulus elu maal ei vaja niivõrd teiste inimeste raha ümberjagamist, kuivõrd ausat võimaluste ümberjagamist. Meie annaks RMK valduses oleva ja majandamisväärse metsamaa eraomanikele pikaajalisele rendile, et kohalikul taluperel või usinal ettevõtjal oleks kodukohas võimalus normaalselt tööd tehes head elatist teenida. Täpselt nagu põllumeestel või kalameestel, kes ilma riigimonopoli segamiseta Eesti ühistest loodusvaradest endale ja teistele tööd ja leiba loovad.

Riigimetsa kuni 300-hektariste talunditena kohalikele väikeettevõtetele, erametsaomanikele, talunikele ja rannakaluritele väljarentimine looks uut väikeomandit, uusi peremehi ja pereettevõtlust (mis on kõige kriisikindlam ettevõtluse vorm maailmas). Eestis oleks rohkem mitu tuhat taluperet, kes poleks osa maapiirkondade sotsiaalsest probleemist, vaid selle lahendusest. Meie arvutuste järgi annaksime niimoodi 4000–5000 väikeettevõtjale üle Eesti püsiva põhjuse ja võimaluse korraldada oma elu ja äri maal.

RENDILEPINGUL OLEKS mõistagi tingimused, mis nõuavad metsa säästlikku, vastutustundlikku ja heaperemehelikku majandamist ning välistavad vastutustundetu ümberkäimise ühise loodusvaraga. RMK-le jääks majanduslikust kasutusest väljas olevad keskkonnakaitse all olevad metsad, nende kaitsmine ja loodushoid, aga ka avalikud teenused, nagu puhkealad, terviserajad ja looduskeskused. Renditulu rahastakski RMK tehtavat loodushoidu ja avalikke teenuseid.

Selle kõige tulemusena saavad Eesti metsad palju paremasse seisukorda. Suuromanikust supersovhoosi huvitab vaid mastaabiäri, metsamaterjali ahju ajamine Narva elektrijaamades, mistõttu jäetakse metsa maha tohutus koguses puitu, mis sobiks näiteks hakkpuiduna koostootmisjaamades kasutamiseks.

Vaid peremehetundega omanik suudab metsa majandada nii, et seal midagi raisku ei läheks ja seal ei valitseks sovhoosisuhtumine. Supersovhoos ei mõtle kunagi sellele, et koos piirkonna metsamajandajatega ühistulise saekaatri või puidutööstuse rajamine oleks ühtaegu mõistlikum ja ka piirkonnale kasulikum kui töötlemata ümarpalgi vedamine kaugele tööstusesse. Vaid kohalik ja peremehetundega omanik on see, kes mõtleb igal hommikul ja õhtul, kuidas homme enda metsa targemalt ja tõhusamalt majandada.

PROBLEEM POLE mitte raha kuhjumine Tallinna, vaid võimaluste kuhjumine sinna. Sisukas elu saab kihada kogu Eestis vaid siis, kui jagame ümber võimalused, anname väljaspool Tallinna ja Tartut elavatele inimestele selle, mis õigusega neile kuulub – võimaluse ühist loodusvara majandades endale ise väärikas elamine teenida.

Tagasi üles