Kui keskenduks vee asemel hoopis jääle

Ketlin Beljaev Foto: Marko Saarm / Sakala

TÕSTKE PALUN käsi, kui olete viimase kümne aasta jooksul käinud Viljandi jäähallis! Ja nüüd palun tõstke käsi, kui olete sama aja vältel käinud Viljandi veekeskuses!

See ülesanne on muidugi sama jabur nagu meie poliitikute aastast aastasse korduv lubadus veeskeskus kindlasti valmis teha. Minu soovitus on lubada vahelduseks midagi reaalsemat, näiteks jäähalli aasta ringi kasutatavaks muutmist.

OTSIDES INTERNETIST ühte fotot, komistasin kogemata 2004. aasta 9. detsembri Sakala artikli «Viljandi loobub hokiliidu jääväljakust» otsa. See sisaldas järgmist lõiku: «Linnajuhid on juba otsustanud, et järgmisel aastal algab linnas veekeskuse ehitamine. «Teeme esmalt veekeskuse valmis ja kui see plaanide kohaselt tööle hakkab, saame asuda jäähalli idee juurde,» rääkis Malle Vahtra. «Viljandi ei saa veekeskuse kõrval endale veel üht kohustust võtta.»»

Praegu, kui Viljandi inimesi on veekeskuse teemaga juba paar aastakümmet tüüdatud, on sellist lauset eriti kurbnaljakas lugeda. Olen oma kõrvaga kuulnud ka, kuidas endine linnapea Ando Kiviberg lubas 2016. aasta 3. oktoobril, mil Viljandi linnastaadionil peeti eakate liikumispäeva, et poolteise aasta pärast saavad eakad juba veekeskuses sulistada. Õnneks panin selle toonase Sakala reporterina ajaloo huvides liikumispäeva kajastavasse artiklisse kirja.

Tegelikult ei taha ma rääkida veekeskusest. Ma ei taha isegi enam lugeda ühtegi artiklit, mis sel teemal ilmub. Kui, siis sellist, mida illustreerib kopa pilt ja mille pealkirjas seisab, et veekeskust hakati ehitama.

Seda võib vist nimetada pettumuseks. Eriti valmistab pettumust, et esitatud on nii palju väiteid ja lubadusi asja kohta, mis on jäänud seniajani vaid lubajate märjaks unenäoks.

JULGEN ARVATA, et kogu maailmas pole suuremat Viljandi veekeskuse eksperti, kui on Sakala uudistejuht Marko Suurmägi, kes on kõik need olematud veekeskused, mis siia on pidanud tulema, üksipulgi läbi käinud. Tean, et ta on käinud ka Viljandi jäähallis: teinud seal täiskasvanud mehena oma esimesed uisusammud ja tirinud selga isegi väravavahi kostüümi, et püüda kinni kohalike poliitikute Sakala väravasse visatud hokilitreid. See juhtus aasta tagasi, kui jäähall avas lõbusa lahinguga oma kümnenda hooaja.

Siis sain ka mina ajalehe tiimi eest mängides jäähokist maigu suhu ja naudin seda ala seniajani, käies koos teiste Fuuriatega naiste trennis.

Möödunud hooajal sattusin enne meeste trenni rääkima paari hokimängijaga, kes olid tulnud harjutama Pärnust, sest seal pole jäähalli. Nende sõnul pole sada kilomeetrit midagi sõita – peaasi, et saab jääle. Imestasin, et Pärnus, mis hiilgab oma spaade ja veekeskusega, pole jäähalli.

Tänavu septembris osalesin koos Viljandi hokinaistega Tukumsis peetud turniiril. Jah, selles suhteliselt mittemidagiütlevas Läti linnakeses on aasta läbi kasutatav jäähall, olgugi et laupäeva õhtul kell kaheksa oli seal päris keeruline leida avatud söögikohta.

EELMISEL HOOAJAL kestis Viljandis jääaeg tänu seintele, mis Timo Tintsi eestvedamisel väljakule ümber said, aprilli keskpaigani ehk pool aastat. Miks ei võiks seda aega veelgi pikendada, nii umbes kuue kuu võrra?

Lähim aastaringne jäähall asub Tartus Lõunakeskuses, kus käisid ka meie uisutajad soojal ajal jääd nuusutamas. Kuigi Viljandi ja Tartu vahet sõita on päris kulukas, seda võimalust kasutati. Miks ei võiks hoopis Viljandi olla see koht, kuhu tullakse kaugemalt kokku ja tuuakse raha?

Viljandi uisutajatel on juba ka projekt, mis näeb ette siia uhke jääspordikeskuse rajamist, aga tänavu jaanuaris ei saanud nad sellele eurotoetust küsima minna, sest ei suutnud linnavalitsust asja perspektiivikuses veenda. Nimelt oli üks eeltingimus, et linn on valmis jäähalli ära ostma. Seda eelnõu ei võetud isegi arutusele.

Tehtud ettevalmistustööd võiks uuesti ette võtta ja otsida võimalusi, kuidas saaks plaani ellu viia. Ning kes ei saanud loo alguses kätt tõsta, sel tasub minna ja veenduda, et jäähall on päriselt olemas, seal käib päriselt elu.