Kultuuri perpetuum mobile

Kai Kannistu Foto: Kristi Markov

Ühelgi varasemal aastal ei ole Eestis nii jõuliselt meelde tuletatud, et siinsele paigale on omane marti ja katri joosta, mitte kõrvitsasse lõusta uuristada ja kommi nuiata. Viljandimaal veab santima hakkamise ettevõtmist Karksi-Nuia kultuurikeskuse juht Kai Kannistu.

«Projekti eestvedajad tegid mulle ettepaneku maakonna kuraatoriks hakata ja et see kõnetas mind, olin kohe nõus,» sõnab Kannistu ning lisab, et ta ise on nii kaua, kui mäletab, igal aastal mardi- või kadrisandiks käinud. Alguse sai see juba lapsena Pärnus ja on jätkunud ka Mulgimaal elades.

Eesti põhiseaduski ütleb, et eesti keelt ja kultuuri on vaja säilitada, ning kes seda siis veel säilitab kui mitte meie ise. Sandiks käimine pole vaid laste rida, nagu tänapäeval on millegipärast välja kujunenud. Kai Kannistu räägib talle omaselt suure põlemisega, kuidas ennevanasti jooksid nii marti kui katri just pigem noored täiskasvanud ning lapsed võeti selleks kaasa, et nood santimise kultuuri õpiksid ja omakorda edasi kannaksid.