Valed, ka väikesed, on vastikud!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MINU KIRJUTIS on ajendatud August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi õpetaja Katrin Johansoni arvamusloost «Sõnal on jõud. Igal jõul on vastujõud» 30. oktoobri Sakalas.
Esmalt pean ma ebaeetiliseks valada oma tigedust ja viha oktoobrikuises Mulgi Sõnas vallavanema veerus väljendatu peale ilma terviktekstita. Katrin Johanson: «Kirjutan seda artiklit üsna vastumeelselt. Kolmel põhjusel. Esiteks on see mõneti – aga mitte ainult! – kaitsekõne minu ülemusele ning seda sorti asjad võivad paratamatult mõjuda pugemisena või lausa naeruväärse dzotile viskumisena. /.../ Kõike seda arvesse võttes on selge, et mul on kirjutamiseks sügav, tõkkeid ületav sisemine vajadus. Mind tõukab tagant õiglustunne. Samuti kodanikuvastutus ...»
Peatun ainult mõnel õpetaja ja kirjaniku Johansoni kirjaliku vihakõne lõigul.
NAERMA, VÕI pigem nutma, ajab Katrin Johansoni elukauge arvamus: «Olgu lisatud, et mööduvad politseinikud ei näinud Rahneli ohtlikuks kirjeldatud olukorras midagi taunitavat.» Kas turundustööga tegelev direktor hüppas plakatiga ka politseiauto poole? Kahtlen selles sügavalt – see oleks ju olnud eriti jabur.
Hulljulgelt hüppav plakati taha varjuv mees tuletas mulle tõesti meelde peaaegu aasta tagasi sealsamas ülekäigurajal juhtunud õnnetust, kus minu ja paljude teiste inimeste silme all lendas kahe kepi najal kõndinud eakas naine üle autokapoti vastu tuuleklaasi ja autokatust ning jäi siis maanteele oiates lamama. Mina ootasin koos teistega kiirabi ja juhtisin vanaprouat kattes autosid mööda.
KATRIN JOHANSON küsib, millised on arvamust avaldanud vallavanema motiivid.
Mind on kasvatatud hoolima inimestest, ükskõik kes ja kuidas ka hoolivust ei vajaks. Minu silmis on kõlblusetu hoolivust spetsiaalselt kohale kutsutud ajakirjaniku ja fotograafi kaudu ajakirjanduse toel müüa.
Kas Johanson arvab, et tema kirjutis ajab mind pimedas vihas koolijuhi järel luurama ja teda pisemagi eksimuse eest liistule tõmbama? Ärgu lootku: seda ei juhtu. Mina kui vallavanem ei kaalu, kas minu öeldav paistab pugejalikkusena või kas ma pean kellelegi meeldima, vaid mul on valla inimeste ees kohustus.
VALE ON VASTIK. Avaliku ürituse korraldamise ja pidamise nõuded on kõigile täitmiseks. Selle määruse kolmanda paragrahvi esimeses lõigus seisab: «Ürituse korraldaja esitab vähemalt 15 tööpäeva enne ürituse läbiviimise päeva loa taotluse koos kõigi nõutud lisadokumentidega vallavalitsusse.» Neljanda paragrahvi viies lõik ütleb, et ürituseks annab loa vallavalitsus, ja kuues lõik, et ürituse loa annab vallavalitsus korraldusega.
Kui avaldus on korrektselt esitatud, on vallavalitsus vajadusel ka kiirendatud korras loa väljastanud. Ka elektroonilise istungi korraldamise vormis. Alati on vallavalitsusse korrektselt laekunud avaliku ürituse korraldamise taotlused Karksi-Nuia kultuurikeskuselt ja Karksi piirkonna spordiürituste korraldajatelt.
Kas August Kitzbergi gümnaasiumi direktor ei pea avaliku ürituse korraldajana valla määrusi millekski? Kas niisugune suhtumine on ka gümnaasiumi teistes tegevustes lubatud? Või tundub see ainult mulle nii?
Minu mõtted on veel kahtlusfaasis. Katrin Johansoni «tõestused» direktori korrektse käitumise kohta nii heategevusürituse korraldamisel kui minu osutatud teisaldatava basseinitrepi (see on äärmiselt vajalik lastega peredele, eakatele ning liikumispuudega inimestele) tellimisel on pehmelt öelda väärad. Kuid loomulikult oli tema kirjutist nauditav lugeda. Milline sissejuhatus, lauseehitus ja dramaatika, valimiste sissetoomine taustana ja muu säärane!
SÕNA JÕUD ON tõesti suur. Sõna on võrreldud linnuga, kes on lendu läinud ja keda enam kinni ei püüa. Minu arvamusveerul toodu eesmärk oli näidata, kui õhkõrn on vahe heategevuse ja kõikelubatavuse vahel.
Üks tuntud mees on iseloomustanud kirjanikku kui inimhingede inseneri. Sõnu hüpitav, lausetes kenitlev ja eneseimetlusest pimestatud kirjanik-õpetaja Katrin Johanson kangastub mulle oma arvamusloo põhjal musta pori näkku loopijana ning ülemuse eest dzotile viskujana, kes pillub valesid, väikesi valesid ja pooltõdesid, et truualamlikult põhjendada koolidirektorist ülemuse tegusid ja tegematajätmisi.
Peeter Rahneli oktoobrikuises Mulgi Sõnas ilmunud kolumni praegusesse teemaarendusse puutuv osa:
«Hoolida kaasinimese eest ja annetada vajaduse korral, on rõõm ja privileeg. Rõõm oli lugeda Sakala lehest, kuidas õpetajad korraldasid õpetajate päeval heategevusliku müügi, toetades õpilasele vajaliku meditsiinitarviku muretsemist. Tundub aga, et tõrvatilkadeks selles olid turundustöötegija hulljulged hüpped sohvreid ostule kutsuva plakatiga kohas, kus alles aasta tagasi juhtus mitu traagilist liiklusõnnetust. Ja miks kooli juhtkond ei teavitanud omavalitsust õpilase elulisest vajadusest, vaid kutsus tegema annetusi omavalitsuse arveldusarvele, märkides märksõnaks lapse nime? Kas see on delikaatsete isikuandmete korrektne kasutamine?
Omavalitsusel on olemas vahendid, et aidata abivajajaid. Sellest lubamatult hilja teada saades ta seda ka tegi. Aasta alguses pöördus Mulgi vallavalitsuse poole liikumispuudega lapse ema, kes palus võimaluse korral Karksi-Nuia ujulasse treppi, mis teeks lapsele ujumise – ainukese iseseisva liikumise –, võimalikuks. Talle oli suulise palve peale eitavalt vastatud. Ka kirjalik palve, mida Mulgi vallavalitsus püüdis avaldajale positiivselt lahendada, lükati kooli juhtkonna poolt tulevikku ja seda mitte rahapuudusel. Selle palve lahendamiseks puudub vajadus plakatiga maanteele hüpata. Tuleb lihtsalt anda luba spetsialistidel tellida ja paigaldada teisaldatav trepp, millest saaks kasu nii noored lapsevanemad kui ka eakad, kellel on raske redelit mööda basseini ja sealt välja ronida.»