Hallad kohal, härmatis tulekul

Esmaspäeval oli Viljandimaal maapind kaetud valge kihiga, mis polnud ei lumi ega härmatis, vaid hoopis hall. Foto: Elmo Riig / Sakala

Hall, hall, hall... November on mässinud maa sombusesse pilve. Mõnel haruldasel kargel hommikul ilmutab end aga sootuks teistsugune hall — külmakuulutaja, mis katab maa valge kihiga.

Üks selline hommik oli möödunud pühapäeval, mil ilmataat kinkis pimedusest väsima hakkavatele inimestele päikselise ilma. Kui hommikul Viljandi terviserajale suundusin, ei tulnud tempokast kõnnist suurt midagi välja, sest ikka ja jälle pidin seisatama ning ümbrust uurima.

Lasteaia juures toksis rähn agaralt männitüve, veidi hiljem lendas vares kraaksudes puudesalusse. Taevastest asjadest rohkem pakkus mulle siiski huvi maapind, mis oli kaetud peenikeste valgete kristallidega. Need kinnitusid rohututtide külge, kaunistasid langenud puulehti ja katsid teeraja äärde paigaldatud puitpinke.

«Härmatis,» ümisesin omaette, teadmata veel, et vaatlen hoopis teistsugust ilmastikunähtust. See oli hall — kristalliline sade, mis tekib selgetel tuulevaiksetel öödel, kui maapinnal langeb temperatuur alla nullkraadi.

Viljandi ilmajaama meteoroloogi Ülle Murro selgitust mööda katab hall rohukõrred, puulehed, katused ja võrkaiatraadid ühtlase valge kihina. Niidile ja väga peenikesele traadile hallakirmet ei teki. See eristab teda härmatisest, millega hall on tekke poolest üsna sarnane.

«See, mis praegu hommikuti maad katab, on kindlasti hall,» ütles Ülle Murro, kui tema käest ilmanähtuste kohta aru pärisin. Ka Tallinna ilmavaatlusosakonna meteoroloogide teada on Eestis sel sügisel täheldatud ainult halla.

«Härmatise tekkimiseks tuleb oodata talvisemaid olusid,» tõdes Murro. «See ei kata üksnes rohukõrsi, vaid küündib ka kõrgemale puude ja postide otsa, kattes need iseloomuliku paksema kihina.»

«Selles, et härmatist ja halla segi aetakse, pole midagi imelikku,» lohutas ilmavaatleja. «Tihti öeldakse koguni raadioteadetes, et sõiduteedel on härmatist, ehkki tegelikult on seal hall.»

Härmatis vajab külmakraade

Selleks et looduses tekiks härmatis, on vaja krõbedamaid külmakraade. Härmatist on muide kahte sorti: teralist ja kristallilist.

«Teraline härmatis tekib tuulise uduse ilmaga, mil külma on kaks kuni kümme kraadi,» seletas Ülle Murro. «Mida udusem ja külmem, seda iseloomulikum see tuleb — lopsakas ja puid valgeks maaliv. Ühel aastal oli meil ilmajaamas viis sentimeetrit härmatist, kogu võrkaed oli seda täis!»

Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi (EMHI) kodulehel on kirjas, et teralise härmatise pind on mügarlik, kristalltahkudeta. See tekib, kui udupiisad külmuvad esemetel nii kiiresti, et ei jõua kaotada oma vormi.

Tekkiv lumetaoline ladestus koosneb silmale eristamatutest külmunud terakestest.

Kristalliline härmatis seevastu tekib selge tuulevaikse ilmaga, kui õhutemperatuur on —11 kuni —25 kraadi.

Kristallilist härmatist ei tekita piiskade külmumine, vaid hoopis veeauru kristallumine: aur muutub otse tahkeks jääkristalliks, läbimata vahepeal vedelat olekut.

Samamoodi sünnib ka artikli alguses kirjeldatud hall, mis moodustab kergelt külmunud maapinnale õhukese kirme. Kristalliline härmatis on EMHI kodulehe kirjeldust mööda koheva pitsi taoline, katab ka puid ning variseb kergesti.

«Vahel on silmaga üsna raske eristada, kas härmatis on teraline või kristalliline,» arutles Ülle Murro. Vahe tegemiseks soovitas ta loodusnähtust lähemalt uurida: kui selle pinnal on näha kas või üksikuid kristalle, on härmatis kristalliline.

Ilmavaatleja tunnistas, et peab kõige kaunimaks teralist härmatist. «See joonistab loodusesse ilusaid mustreid ning võib kasvada uduse päeva jooksul järjest paksemaks, kuni tuleb tuul ja selle okstelt maha puhub,» kirjeldas meteoroloog.

Lumevaene november

Saabuva talve kohta ei saa hallade põhjal paraku veel midagi ennustada. Kui vaadata viimase kümne aasta andmeid, hakkab silma, et november on sedapuhku erakordselt lumevaene.

«Kõigil varasematel aastatel on selle aja peale juba veidigi lund või lörtsi sadanud,» kõneles Ülle Murro oma ilmavaatlusvihikuid lehitsedes. «Tänavune november on ebatavaline: vähemalt Viljandis ei ole seni tulnud kumbagi.»

Kõige drastilisem on vahe mõistagi kahe varasema aastaga, mil Eestis oli iseäranis lumerohke talv. Eelmisel aastal sadas lund ja lörtsi juba oktoobri keskpaigas. Lumikate moodustus 23. novembril ja püsis suurte suladeta aprilli alguseni.

Ka 2009. aastal jäid esimesed lumesajud oktoobri keskele. November ja detsembri algus kostitasid eestimaalasi vaheldumisi vihma, udu ja lörtsiga. Lumikate jäi püsima 15. detsembril, kuid kestis siis samuti suurema sulata kevadeni. Selle maksimaalne paksus oli toona Viljandi ilmavaatlusplatsil 72 sentimeetrit.

2008. aastal sadas 19. novembril maha viiesentimeetrine lumekiht. Ka viiel varasemal aastal on esimesed valged helbed langenud juba novembri keskpaigas. 2002. aastal tuli lumi 8. novembril ja 2001. aastal 9. novembril.

Tänavune talv võiks paljude eestimaalaste arvates tulla lumevaesem kui kaks viimast, mil taevaluugid olid ehk liiga valla. Siis takistasid hanged inimeste igapäevaelu ja lumekoristusele kulus hiigelsummasid.

Sellest, milliseks talv päriselt kujuneb, saame rääkida küll alles kevadel, aga esimene lumi pole loodetavasti enam kaugel.

Talvesõbrad, kellele lume ja härmatise igatsus juba kõvasti kallale kipub, võivad võtta paar munavalget ja veidi tuhksuhkrut ning härmatise­kreemi kodus ise valmis vahustada. Ehk see aitab mõnda aega hingepakitsust leevendada!

NÄHTUSED
Maapinnale ja esemetele moodustuvaid sademeid
• Hall tekib selgel tuuletul ööl, kui õhutemperatuur langeb alla nullkraadi.
• Lumetaoline teraline härmatis tekib traatidele, puuokstele ja rohukõrtele uduse tuulise ilmaga õhutemperatuuril —2 kuni —10 kraadi.
• Kristalliline härmatis tekib selgel tuulevaiksel ööl, kui õhutemperatuur on —11 kuni —25 kraadi.
Allikad: Viljandi ilmajaam, www.emhi.ee