Turgutavad asukad

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EESTI REGIONAALPOLIITIKA on taasiseseisvusajal keskendunud küsimusele, kuidas hoida inimesi maal ja leida neile seal tasuvat rakendust. Ilmselgelt ei ole see poliitika õnnestunud ning mõtteviisi tuleks muuta.
Kui vaadata Eesti siserände statistikat, paistab kõik olevat suurepärane: 2010. aastal lahkus linnadest 1070 inimest, et asuda elama mõnda valda. Statistika näib kummutavat üldlevinud arvamuse, nagu kipuksid inimesed linnadesse.

Fakt on kena, kuid medalit regionaalministrile selle eest anda ei saa, sest vallad, mille elanike arv eelmisel aastal märkimisväärselt kasvas, asuvad Tallinna ja Tartu ümbruses. Suurtest linnadest kaugemal pilt muutub: seal näitab statistika ühemõtteliselt valdade ja koguni maakonnakeskuste kokkukuivamist.

Arvud kinnitavad seda, mida teame juba ammu: Eesti valglinnastub. Kui linnaümbruse valdade rahvastik kasvab, tähendab see pigem, et linn valgub üle piiride, ega luba väita, nagu asuksid inimesed tõsimeeli elama maale.

MAALT LINNADESSE rändamine on paratamatu protsess, mis Eestis ennem hoogustub kui väheneb. Põllumajanduses on tootmise tõhusamaks muutumine põhjustanud töökohtade vähenemise ning see suund jätkub. Vabanevad inimesed ei leia enamasti kodukohas sobivat tööd ning on sunnitud rändama välja, üldjuhul linna.

Paljud vallad on seetõttu sattunud allakäiguspiraali, millest on peaaegu võimatu välja rabelda: töökohti pole ning kui lõpuks peakski leiduma äriplaaniga investor, on tööjõud ära sõitnud. Ilmselgelt on ettevõtjal lihtsam luua töökohad seal, kus juba on inimesed, selle asemel et hakata neid pärapõrgusse vedama.

Mitu omavalitsust on reageerinud elanike arvu vähenemisele, korraldades aasta viimastel kuudel sissekirjutamiskampaania, kuid see on nagu lühikese ja kitsa teki ühele ja teisele poole tirimine: rahvastikuregistrit aitab korrastada, kuid inimesi sellest Eestisse juurde ei sünni.

Aeg-ajalt püütakse jätta muljet, et maaelule võiks uue hoo anda haldusreform, kuid seegi on enesepettus. Valdade ühendamine on üksnes reaktsioon maal asetleidnud väljarändele ning ühtegi küla see ellu ei ärata.

Eesti regionaalpoliitika ebaõnnestumine ei ole Euroopa kontekstis eripärane. Oma regioonide arendamisele suuri summasid kulutavad Põhjala riigid seisavad samuti silmitsi tõsiasjaga, et kõige kiuste kipuvad inimesed nii Soomes kui Rootsis ikkagi linnadesse kolima.

OMETI EI saa öelda, et liiklus on ainult ühesuunaline: maalt linna. Leidub inimesi, kes tahavad ja saavad elada ning töötada maal või väikelinnas, eemal kärast ja stressist. Kahtlemata on linnast provintsi suunduvaid inimesi palju vähem, kuid nad on olemas.

Eesti regionaalpoliitika siht tuleks ümber sõnastada. Riik ja omavalitsused ei peaks soodustama niivõrd inimeste maale jäämist — seni on see ebaõnnestunud —, kuivõrd uute asukate maale tulemist.

Põllumajanduse töökohtade vähenemine on paratamatus ning puudub perspektiiv, et maal võiks traditsioonilisi ametikohti olulisel määral juurde tekkida. Ka maaturism ja muu säärane on enamjaolt peresisene äri: tööd pakutakse eeskätt iseendale.

Riik ja Euroopa Liit on küll eraldanud märkimisväärseid summasid põllumajandusliku (suur)tootmise arendamiseks ning utsitanud maainimesi tegelema alternatiivse nišitootmise ja turistide teenindamisega, kuid uuele ärile, kus töö käib virtuaalmaailmas, vajaliku keskkonna loomine on jäänud tagaplaanile.

Maaelu arendamise jutt keerleb, olgu rohkem või vähem, ümber toidu tootmise ja turismi. Teenimatult vähe on pööratud tähelepanu sellele, kuidas kujundada Eesti küladest kaugtööks sobilik keskkond ja tuua maale uusi inimesi.

KÕIK NEED, kes teenivad raha viisil, mis liigitub kaugtöö alla, saaksid seda teha ka maal. Nad võtavad töö linnast kaasa, mitte ei pea selle tegemiseks linna kolima.

Paljud ei taha kindlasti põhimõtteliselt maale elama asuda, kuid suurem osa inimesi ei ole selle peale arvatavasti lihtsalt mõelnud.

Huvi tekitamiseks võiks riik pärast seksuaalvähemuste tutvustamise kampaaniat võtta ette maaelu positiivses valguses promova teavitustöö. See võib panna nii mõneski inimeses idee idanema või tõugata teda tegudele.

Häid näiteid pärapõrgusse elama ja tööle kolinud endiste linlaste kohta leidub kindlasti igas maakonnas.

Miks töötada väikses umbses linnakorteris, kui selle saaks vahetada looduskaunis külakeskkonnas kõpitsemist vajava talukoha vastu? Mõistagi ei ole maale kolimine probleemivaba. Isegi kui vaim on valmis, leidub takistusi, mis võivad sundida sellest mõttest loobuma. Nende hulka kuuluvad sobiva kinnisvara puudumine, internetiühenduse halb kvaliteet, keskaegsed olmetingimused ja eakohase seltsielu puudumine.

Mitmel juhul saaksid riik ja omavalitsus panna õla alla: aidata leida ja kohandada kinnisvara ning seada üles tööks ja elamiseks vajaliku taristu. Kahtlemata tähendab see väiksele vallale kulu, kuid võib ühtlasi olla tema võimalus: kui ühel perel on vallavalitsusega hea kogemus, on tema eeskuju tihtipeale nakkav.