Muinsuskaitseseaduse eelnõu – kas bolševistlik juubelikingitus Eesti Vabariigile?

Aldo Tamm

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

(Avalik pöördumine riigikogu ja kultuuriministri poole.)

KULTUURIMINISTER Indrek Saar kirjutas 16. septembri Postimehe artiklis (vaata «Indrek Saar: üks eriti vajalik seadus» – toimetus) muinsuskaitseseaduse eelnõust kui väärilisest kingitusest Eesti Vabariigile. Olen osalenud mitme arhitektuurimälestise päästmisel ning jõudnud veendumusele, et muinsuskaitse valdkonna praegune õiguslik reguleeritus ja asjaajamise kord ei vasta demokraatliku riigi põhimõtetele. Kehtivad nõukogudeaegsed põhimõtted.

Seetõttu oodati, et uus seaduseelnõu pakub kultuuriväärtuste omanikele arvestatavaid lahendusi. Nii nagu on Euroopa Liidu vanades liikmesriikides, sealhulgas pikema demokraatiakogemusega Skandinaavia maades, kus ka muinsuskaitses toimib kõige paremini avaliku ja erasektori usalduslik partnerlus. Eestis valitseb ülevõimendatud ettevaatlikkusest peamiselt kõike keelustav praktika, kus muinsuskaitse ametkonnale on antud piiramatu voli, aga vastutust ei mingit.

Lõppude lõpuks vastutavad nii moraalselt kui materiaalselt ikkagi muististe omanikud. Nemad ongi tegelikud muinsusväärtuste hoidjad, korrastajad ja kaitsjad. Ent mis saab muististest, kui pühendunud entusiastide jõud aegunud muinsuskaitsekorralduse tõttu raugeb?

Siinjuures nõustun vandeadvokaat Allar Jõksiga, kes ehitusettevõtjate ja kohalike omavalitsuste palvel seaduseelnõu analüüsinuna tõdes 25. septembri Postimehes: «Muinsuskaitseseaduse eelnõu on puudulik, läbimõtlemata õiguslikud lahendused viivad aga oodatust vastupidisele tulemusele.»

VIKERRAADIO 17. oktoobri saates «Reporteritund» märkis muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, et muinsuskaitsealuseid kinnistuid on vaid 0,7 protsenti kuni üks protsent kinnistute koguarvust ning seega 99 protsenti kinnistutest ja nende omanikest on muinsuskaitselistest piirangutest priid. Mind ei häiri, et Raie jättis tähelepanuta, et lisaks laienevad piirangud muinsuskaitseala kaitsevööndile, kuhu võivad kuuluda ligi 135 000 omaniku kinnistud. Mind teeb aga ärevaks, kui kõrge riigiametniku arvates võib omaniku põhiseadusest tulenevaid õigusi rikkuda, sest omanikke on vähe. Loodan väga, et seda teemat võtab käsitleda ka õiguskantsler.

Asja kurbloolisus on selles, et kaheksakümnendate uuenduste avangardis olnud muinsuskaitse liikumine on praeguse muinsuskaitsekorraldusega muutunud omaenda vastandiks: inimest ja tegelikku olukorda ei arvestata ning seadusega on kehtestatud ametnike ülemvõim. Tunnen paljusid tublisid muinsuskaitseametnikke. Nende hulgas on selliseidki, kel on selles olukorras raske töötada. Teen siinkohal sügava kummarduse Järvamaa endisele inspektorile, varalahkunud Aino Pungale, kes võttis enda kanda raske puhvrirolli omanike ja peakontori ametnike vahel.

MUINSUSKAITSESEADUSE eelnõus puudub finantsmajanduslik analüüs, millised summad on vajalikud omanikele kehtestatud piirangute heastamiseks. Igaüks ju mõistab, et kaitsealuse objekti restaureerimine läheb mitu korda kallimaks kui tavalise hoone restaureerimine, mille puhul kehtivad ainult ehitusseaduses kehtestatud nõuded.

Pole harvad juhtumid, kus muinsuskaitseliste objektide projekteerimishinnad lähevad nii kõrgeks, et ehituseni ei jõutagi. Samas puudub võimalus pärast projekti koostamist pikka aega raha koguda, sest projekt ja kooskõlastused aeguvad.

Arvan, et finantsanalüüs puudub eelnõust teadlikult, sest selliseid summasid ei ole riigil kusagilt võtta. Ka riigile ja omavalitsustele kuuluvate objektide puhul. Vaadakem vaid Tallinnale kuuluvat linnahalli, mille puhul muinsuskaitseamet nõuab ühiskonnalt hiiglaslikku rahalist panustamist, kuigi hoone arhitektki peab õigeks selle lammutamist. Või siis meie väikelinnade lagunevaid ajaloolisi puitasumeid ja maapiirkondade ajalooliste sakraalehitiste kurba seisukorda.

Kas muinsuskaitse liiga karmid nõuded on siin abiks või hoopis ületamatuks koormaks? Kas kehtivad ja kavandatavad piirangud on üldse vajalikud või on tegemist muinsuskaitseameti võimutäiuse tsementeerimisega, mille puhul lubajad-otsustajad ja inspekteerijad on ühed ja samad isikud, soodustades sellega ka korruptsioonivõimaluste teket?

ÜLEARU VÕIMENDATUD piirangud on viinud ja viivad niisuguse korralduse juures selleni, et üliranged kitsendused on paljude arhitektuurimälestiste hävimise kaaspõhjuseks. Tean mitut olukorda, kus inimesed on olnud objektist huvitatud, aga nad on loobunud «tänu» muinsuskaitselistele piirangutele ja need hooned lagunevad edasi.

Kaitsevööndisse jääva koduaia kujundamine ja muinsuskaitse all oleva kodumaja sisekujundus ilma muinsuskaitseliste kooskõlastusteta on omanikul seadusega sama hästi kui keelatud. Kaitsealuste kodumajade puhul on kodu puutumatuse printsiibist senises praktikas ja ka eelnõus mööda vaadatud. Muinsuskaitse senine korraldus võib seega olla hävituslik ka muinsuste suhtes ning tihtipeale koormab ühiskonda põhjendamatult.

Pakun välja lahenduse: eravalduses olevate kinnismälestiste väärtuse säilitamiseks sõlmitakse riigi esindajate, kohaliku omavalitsuse (avalikus kasutuses olevate pindade puhul) ja eraomaniku vahel leping, milles on sätestatud kõigi osaliste kohustused selle suhtes, mida on vaja säilitada.

EELNÕU ARUTAMISE käigus tuleks lahendus leida ka olukorrale, kui kinnismälestise eraomanik ei suuda rahapuuduse, vanuse või haiguse tõttu või muul mõjuval põhjusel olulist kultuurimälestist hallata. Üks lahendus oleks avalikkusele tähtsate kinnismälestiste sundvõõrandamine riigile kohe ja õiglase (kultuuriväärtust ja inimese panust arvestava) tasu eest või abi osutamine hoonetele avaliku kasutusala või uue eraomaniku leidmisel.

Senine praktika näitab, et muinsuskaitselised piirangud alandavad kinnisvara turuhinda, kuigi mõistuspärase muinsuskorralduse puhul peaks see olema vastupidi.

ALLAR JÕKS TÕDEB oma analüüsis: «Riigikogu peaks eelnõu puudused kõrvaldama. Vastasel juhul võib uue muinsuskaitseseaduse suurimaks saavutuseks jääda muinsuskaitseameti nime muutmine kultuuripärandiametiks.»

Arhitektuurimälestise omanikuna ja endise parlamendi liikmena olen veendunud, et see on vajalik ning võimalik eelnõu teise lugemise mitmekordse katkestamisega ja täiendavate parandusettepanekute esitamise võimaluse andmisega. Seda eelnõu ei saa parandada mõne kosmeetilise muudatusega. Kogu muinsuskaitseline kontseptsioon vajaks enne seadustamist põhjalikku arutelu. Kui muuseumide allutamine muinsuskaitseametile on kiiremas korras vajalik ja ametkonna nimevahetus tõesti nii oluline, siis on see võimalik lahendada eraldiseisvalt.

1990. aasta parlamendivalimistel oli minu valimisplatvormi kokkuvõtvaks selgituseks kolm sõnapaari: «vaba inimene», «vaba ettevõtlus», «vaba riik». Nendest põhimõtetest lähtudes oli mul õnn ja au hääletada Toompeal koos mõttekaaslasest kolleegidega 1991. aasta 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise poolt. Seetõttu teen kõik endast oleneva, et muinsuskaitseametist loodaks hirmuvalitsusliku ametkonna asemel inimsõbralik nõustamissüsteem.

Tagasi üles