Eesti poliitiline kultuur vajab restarti

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

MEIE POLIITIKUD ei jäta häälte nimel ühtki võimalust kasutamata. 3. oktoobri Postimehes katuseraha jagamise tabelit silmitsedes tundub rahajagamise lugu olevat nokitsemine ja halva lõhnaga mitmes mõttes.

Esiteks on poliitikud rikkunud võimude lahususe põhimõtet. Parlamendi ülesanne on luua seadusandliku tegevusega süsteem maksumaksja raha õiglaseks jagamiseks, mitte selle raha omakasupüüdlik jagamine valimiste eel.

Kuku raadio saates «Õigus ja õiglus» arutles õiguskantsler koos saatekülaliste Lasse Lehise ja Janar Holmiga riigieelarve ja selle seletuskirja arusaadavuse teemal. Tagasihoidlikult väljendudes oli hinnang hävitav: riigieelarvest olevat isegi riigikogu liikmetel raske aru saada.

Mõni katuseraha eraldis tundub olevat järjekordne näide uute puukorganisatsioonide tekitamisest oma partei ministeeriumide juurde. Tõsi on aga seegi, et mõned katuseraha eraldised tunduvad olevat reaalsemad.

HEA OLEKS TEADA, kas helde rahasadu Isamaa poliitikute ettepanekute peale on kuidagi ajendatud valitsuskoalitsiooni stabiilsusest. Lollilegi peaks olema arusaadav, et teise maailmasõja võitjariigilt Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmine on justiitsministri Urmas Reinsalu asendustegevus häältesaagi suurendamise nimel.

Kui ministril ei ole muud teha, siis ajaviitetegevusena võiks ette võtta need härrad, prouad ja seltsimehed, kes oma allkirjadega Moskvas 1940. aastal Nõukogude võimu siinmail legaliseerida aitasid. See oleks muidugi sama mõttetu tegevus, sest niipalju kui mina asjast aru olen saanud, on Kremli silmis need allkirjad piisav argument tõestamaks, et Balti riigid astusid vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Sellel, et meie vastupidist väidame, ei ole sellel maal mingit tähtsust.

Selles, et grusiinlasest sõjaeelne ja -aegne Kremli pealik oli sajaprotsendiline kaabakas, ei kahtle keegi, nagu ka selles, et ta koos lääneliitlastega Natsi-Saksamaad juhtinud austerlasest omataolise kaabaka põlvili surus. Ja see on maailma silmis argument.

Juriidika labürintides paremini orienteeruv justiitsminister võiks ehk Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Balti riikide ebaseadusliku Nõukogude Liitu inkorporeerimise eest mõnesse rahvusvahelisse kohtusse kaevata. Ehk saab seal selgust ja teemale kriipsu alla tõmmata ning oleks enam aega koduste tõsisemate päevaprobleemidega tegelema hakata?

Ebaõnnestunuks tuleb arvata ka niinimetatud kahe tooli seadus. Viljandi linnavolikogu majanduskomisjoni tööst usina osavõtjana võin kinnitada, et üht majanduskomisjoni nimekirjas olevat riigikogu liiget olen seal vaid korraks näinud. Ei hakka nime kirja panema, küllap tunneb ta end ise ära.

Jutud võimalusest kohalikku elu paremini tundma õppida on tagasihoidlikult väljendudes rahvale puru silma ajamine. Parlament tegelegu seadusloomega ja lõpetagu poliitilise kapitali kogumise nimel hämamine. Kuluhüvitistest peaks maal ringi sõitmiseks ja niiviisi end Eesti eluga kurssi viimiseks piisama.

EESTIS TOIMIV riigivalitsemise süsteem on tekitanud olukorra, kus vastutavatele ametipositsioonidele valitud inimestel tundub otsustusvõimest puudu olevat. Teadupärast ei ole Eesti presidendil praegu peale esindusfunktsiooni erilist otsustavat rolli. Ja kui tagasi vaadata, siis ega parlamendipoliitikud president Meri Moskvas sõlmitud Vene vägede väljaviimise kokkulepet väga kiitnud kah – see olevat olnud volituste ületamine. Aga jumal tänatud, läinud nood võõrvõimud on.

Peaminister on võimukoalitsiooni lagunemise hirmus koalitsioonipartnerite tegevuse hindamisel enamasti kidakeelne. Selle tulemusena satuvad ministrikabinettidesse sageli üsna tagasihoidliku võimekusega tegelased. Hea, et preili Galojan jäi vargustega vahele enne, kui Reformierakond ta kuhugi sokutada jõudis ...

Varasemast ajast meenub jällegi president Meri, kes mõne lapseohtu ministrikandidaadi tagasi lükkas. Meelde tuleb ka Siim Kallas, kes kord valitsuskabineti moodustamisel avalikult keeldus Edgar Savisaare ettepanekust üks tagasihoidlik raamatupidaja rahandusministriks kinnitada.

Võiksime eelkirjeldatud olukorra põhjuste üle arutleda. President valitakse meil parlamendis. Ehk on tema seisukohtade tagasihoidlikkuse põhjuseks soov oma tagalat kindlustada, pidades silmas võimalikku tagasivalimist?

Peaminister, kes peaks Eestis peamine otsustaja olema, on võimukaotuse hirmus koalitsioonikaaslaste pantvang. Hirm on ju inimlik, aga selle tulemuseks on tippjuhtide otsustusvõimetus. Andrus Ansipile võib nii üht kui teist ette heita, aga otsuste tegijana oli ta ilmselt üks viimase aja parimaid.

MÕNI SÕNA ka venelaste kul­tuuriautonoomia taotlemise teemal. Minu arvates ei saa venelastele – ja meie venekeelsetele laiemalt – ette heita, kui nad seda taotlevad. Sakslastel, kes on meil väidetavalt 700 aastat peremehetsenud, see ju oli. Juutidel, keda oli siinmail enne sõda vaid mõni tuhat, oli samuti. Miks siis mitte ka venelastel, keda on meil mõnisada tuhat?

Teatavasti taotlesid venelased seda juba eelmise iseseisvuse ajal. Vastaste hüsteeria tundub seetõttu olevat madal natsionalistlik häälte püüdmisele suunatud hala.

Baltisakslaste teema jätkuks ei saa jätta mainimata 20. oktoobri Õhtulehes ilmunud Reformierakonna liikme Eerik-Niiles Krossi artiklit «Baltisakslasteta oleksime mongolite mõjutatud Moskoovia osa», milles puhast tõugu eestlane annab «alamat sorti» inimeste ehk asiaatide suunas tõelise verbaalse lahingu. Kui see ei ole rassiviha õhutamine, siis mis see on?

Poliitikud annavad endiselt tugeva panuse vihakõnede levikusse.

Tagasi üles