Ideede kopeerimisest on tähtsam nende ellu viimine

Ain Ostra

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

HILJUTI PÄLVIS avalikkuses suuremat tähelepanu mitme erakonna lubadus kaotada lasteaia kohatasu. Millegipärast omistas meedia selle automaatselt sotsidele, aga see ei ole päriselt tõene. Juba 2018. aasta kevadel avaldatud Vabaerakonna programmi seitsmendal leheküljel on kirjas: «Seisame selle eest, et igale lapsele oleks tagatud tasuta kodulähedane lasteaia- ja põhikoolikoht ning võimalus osaleda meelepärases huvitegevuses.»

Üldiselt ei ole Vabaerakonnal kombeks panustada tasuta asjade jagamisse, sest tegelikult saame ju kõik aru, et igal asjal on hind ja kui midagi pakutakse tasuta, siis tuleb see millegi muu arvelt. Miks siis ometi on Vabaerakond sellele libedale teele astunud? Eks ikka sellepärast, et juba ammu ei kahtle keegi selles, et lasteaed on haridusasutus ja Eesti Vabariigis pakub riik üldharidust kõigile tasuta teenusena. Miks ometi peab siis tasuma koha eest lasteaias, kui see on meie lastele esimene samm hariduse omandamise teel? Vabaerakonna seisukoht on, et ei peagi.

TORE, KUI samale seisukohale on jõudnud ka teised erakonnad, aga seda sotsidele omistada on vale. Sotsid on siin hoopis Vabaerakonda kopeerinud. Ent suures plaanis ei ole tegelikult vahet, kes head mõtted ellu viib. Peaasi, et need saaksid tehtud.

Vabaerakonna häid ideid on ennegi üle võetud ja ka ellu viidud ning see on ainult hea. Näiteks maksuvaba miinimumi jõuline tõstmine oli Vabaerakonna 2015. aasta valimisprogrammis kesksel kohal ja selle on praegune koalitsioon ellu viinud. Nad suutsid sinna külge käkerdada küll suhteliselt keeruka ja arusaamatu astmelise tulumaksu arvestuse, mis IRL-i arvates sisaldab küll astmeid, aga samas ei ole astmeline, aga no ära ta ju tehti. Ups! Mitte IRL, vaid Isamaa, aga suurt vahet ei ole, sest mõlemad arvavad, et astmeid sisaldav süsteem ei ole astmeline. Noh, olgu siis nii.

KOGU SELLE ASTMEID sisaldava mitteastmelise tulumaksu kehtestamisel avastati alles hiljem, et töötavad pensionärid ei sattunud mitte võitjate, vaid hoopiski kaotajate poolele. Keskerakonna sõnum pärast seda oli lihtne: mis te virisete, tänu palgale saate ju nagunii palju suuremat sissetulekut kui mittetöötav pensionär. Tõsi ta on, aga pension ei ole tulu selle klassikalises tähenduses. See on küll tulu, aga sellelt on maksud varasematel tööaastatel juba tasutud.

Vabaerakonna seisukoht on, et pension ei tohi kuuluda maksustatava tulu hulka ja peab pensionärile kätte jõudma maksuvabalt.

PRAEGUNE PÄEVAPOLIITIKA paistab suhteliselt igav. Uusi ideid erakonnad ei paku ja pigem käib ideede üksteiselt ülelöömine. Reformierakond ähvardab valijaskonda juttudega Keskerakonna tiivaripsutamisest EKRE-ga, Keskerakond ähvardab juttudega Reformi tiivaripsutamisest EKRE-ga. Sotsid ähvardavad mõlemaga ja Isamaa arvab, et tema on igavene, aga pigem on igav ja igavikku kaduv.

EKRE majandusprogramm on augulisem kui Šveitsi juust ja rohelised lindistavad tõenäoliselt mõnda uut laulukest, sest see on seniajani olnud ainus nende kampaaniaviis. Eesti 200 saab küll meedialt ohtralt kajastust, aga enamasti paistab ta silma millegi pätsamisega. Elurikkusega on nagu on. Hoian talle pöialt, aga pigem maandub see kas Vabaerakonna või roheliste ridades või mis veel tõenäolisem, ei maandu üldse.

Vabaerakonnas on aga elumärke. Meil oli aega pidada sisevõitlust, vahetada esimeest ja valida uus juhatus.

2019. aasta valimiste kõige põnevam heitlus toimub tagaotsas: kas Eesti 200 saab erakonnaks ja ületab künnise, kas Vabaerakonnal läheb hästi ja saame tugeva, vähemalt 12 saadikuga mandaadi või läheb kehvasti ja künnis ei alistu.

Mina usun Vabaerakonda. Meid on Eestile vaja.

Tagasi üles