Arusaamine. Viljandi sõnum

MÕNIKORD HAARAB miski sinust kinni ega lase lahti ja kui sa natuke järele mõtled, saad aru, et nii ongi tegelikult hea. Tegelikult peabki nii olema.

Me kolisime perega Tallinnast ära neli ja pool aastat tagasi, kevadel. Käsil on viies aasta Viljandimaal ja Viljandis ning üha sagedamini taban end kellegagi vesteldes rääkimas Viljandist kui kodulinnast. Juurtelt olen tartumaalane. Väikese koha poiss, Nõo alevikust.

Tallinnast kui linnast ei rääkinud ma 14 seal elatud aasta jooksul kordagi kui kodust. Mina ei võtnud linna omaks ega linn mind. Meil oli platooniline, praktiline suhe. Mul oli teda vaja, et oma elukesele jalad alla saada. Ju oli Tallinnal ka mind vaja, mingil omal, väiksemal moel. Seal sai palju tööd tehtud ja makse makstud, korterit peetud, teenuseid tarvitatud. Elatud. Ja see oligi kõik. Puhas pragmaatika.

Aga teate, kui omamoeliselt jabur on see, kui sõidad hommikuti Männa poolt Viljandisse sisse, et laps kooli juures maha panna, või päeval pärast koosolekut Tartu tänava mäest üles ja ... naeratad. Teate? Ei, sa ei naerata mingil konkreetsel põhjusel. Naeratad lihtsalt sellepärast, et tunned ennast hästi. Tunned, et tunned, et tunned end hästi. Ümbritsev teeb seda sinuga.

Ja siis patsutad – ikka veel, peaaegu viis aastat pärast siia kanti kolimist – end mõttes õlale. «Hästi tegite,» ümised. «Hästi valisite.»

MA EI TEA, KUI paljud põlised viljandlased annavad endale aru, et nende elukeskkond on, ma julgen öelda, Eesti parim. Kõigega ju harjub, kõik muutub mingil moel märkamatuks. Isegi lossimäed ja järv või rohelusse uppuv südalinn. Ka ülim hubasus ja armas kompaktsus. Ning sellistel hetkedel kerkivad esile ja haaravad tähelepanu veidi liiga auklikud tänavad või veidi liiga suur hulk nukras seisukorras maju südalinnas või ... jabur nägelemine veekeskuse üle, mida ei ole suudetud varsti 20 aastat ära teha. Ja siis, neil hetkedel, tundub, et kurat, pommiauk, raisk. Mulle näib kõrvalt nii.

Tundub, et palju on põlisviljandlasi, kes suhtuvad Viljandisse teatava pessimismi või skepsisega. Seda enam ajab muigele, kui näed neidsamu põlisinimesi näiteks hansapäevadel ringi paradeerimas, naeratus näol, lips sirge, lapsed klanitud ning linasest kotist välja turritamas laadalt ostetud juustupats ja soolatud tuulehaug. Siis nad unustavad auklikud tänavad ja linnajuhtide nägelused.

Sama kehtib folgiaegse Viljandi kohta. Või siis, kui linn on täis bash’ivaid noori, või kui linnastaadionile koguneb mitusada inimest või peetakse laulupidu või ... Ühesõnaga, saate aru küll.

Mina olen siin sisserännanu. Aga ma ei ole turist, ma elan siin. Või noh, tehniliselt ma elan linnast väljas maal, aga ... Ütleme, et mu elu on siin. Ja väljastpoolt tulles on seda head, mida Viljandil on pakkuda, ilmselt märksa lihtsam endasse absorbeerida, hoida, heaks tunnistada ja väärtuspüramiidis kõrge(i)matele astmetele paigutada.

Muidugi on siin omad kiiksud, mis mõnikord närviliselt naerma ajavad. Laupäeviti turuplatsi parklas autosid mõlkivad vanahärrad või iga suurema vihmasaju korral Veneetsiaks muutuv Jakobsoni tänav. Mõni olmeline asi veel.

See ongi olme. Lihtsalt olme. Aga üldpilti, üldist tunnetust see ikkagi ei muuda. Ei muuda tõika, et tavaline trett turule võtab planeeritust üldjuhul minutit kümme-viisteist rohkem aega, sest ikka kohtad mõnd tuttavat, sõpra või muidu head inimest. Põrkad kaubanduskeskuses kokku linnapeaga, kes, dressid jalas ja soni viltu peas, oma puhkepäevaasju ajab. Või trehvad ehituspoes omavalitsuse liikmega, kellele viimastel valimistel hääle andsid, sest ta on lihtsalt normaalne säga ja hea inimene, ning vestled temaga jupi aega kaevude ehituslikest iseärasustest. Siis maksad kassas oma jupi PEM-toru ja tagasivooluklapi eest ning lobised kassapidajaga selle kõrvale sundimatult juttu, sest tema poeg mängib jalkat ja sa näed teda igal mängupäeval staadionil. Ja kui mitte seda, siis sörgib ta sulle õhtul tervisejooksu tehes järve ääres vastu.

POOL AASTAT tegin Viljandi jalgpalliklubis vabatahtlikutööd ning nüüdseks olen aasta teinud poolekohalist meedia- ja kogukonnatööd. Olen jõudnud selleni, et tunnen peaaegu kõiki klubi lapsi ja nende vanemaid nägupidi ning kui nad mulle tänaval vastu tulevad, tunnen, et nad on minu inimesed.

Olen aasta aega teinud trenni amatöörjalkameeskonnaga, mille me ise nullist kokku panime, ja sellest meeskonnast on saanud minu parim sõpruskond. Olen leidnud endale kamraadid, kellega ma suhtlen iga päev. Kellega ma jagan muresid ja rõõme ning kellega me ajame iga päev omi asju. Mul ei ole kunagi varem sellist kamraadkonda olnud. Mitte kunagi.

Viljandi on oma, sest ta võtab kõik omaks ega suhtu kellessegi eel- ega järelarvamusega. Tulid? Tule, nagu oled! Lähed ära? Hästi, aga sa oled alati tagasi ­oodatud. See on Viljandi sõnum.

Ja need, kes siit lähevad, ükskõik kui vihased või solvunud või põlglikud nad seejuures ka poleks, on järsku, hansapäevadel või folgi ajal või laulupeol või «Bashil» või «Hype the Funkil» siin tagasi, särgikäised tagasi keeratud, ketsid paljaste varvaste otsas, ning istuvad staadionil või järve ääres või Legendi väliterrassil või lossikates või ükskõik kus ja on kuidagi äraseletatult ja samas seletamatult vabavõnkelised ja naeratavad omamoodi salapäraselt, seda nagu veidi varjates, otsekui mingit häbi tundes.

Ma tunnen ennast Viljandis hästi. Nii hästi, nagu ma pole end tundnud kusagil mujal. Ma olen koju jõudnud.