Kooljakuu teemadel

Kalle Gaston Foto: Peeter Kümmel / Sakala

NAGU HINGEDE- ehk vanarahva sõnul kooljakuu algupoolel ikka, tegi vikatimees elavate seas laastamistööd. Tänavugi kutsuti hingedepäeva paiku igavikku nii avalikkusele tuntud kui tundmatuid inimesi.

Olen 20 aasta jooksul toimetanud ligi pool tuhat matusetalitust, aga alles paar päeva tagasi tuli mul esimest korda kokku puutuda leinatalituse «moodsa» variandi, põletusmatusega. Lõuna-Eestit teenindab teatavasti Tartu krematoorium, kust pidingi viimsele teele saatma auväärses eas mulgi memme.

Ma pole põletusmatuse poolt ega vastu, ent tahan jagada lugejaga läbielatut. Ehk aitab kogetu kellelgi lähedase inimese surma fakti ees seistes paremini otsust teha.

TALITUSE PIDAJAL on tseremooniaks aega pool tundi. Iseenesest on see täiesti piisav, kuid teadmine, et krematooriumi ahjus põles äsja eelmine ärasaadetu ja väljas askeldab juba järgmine leinaseltskond, tekitab õõvastava tunde.

Leinaprotsessis on inimesele oluline lõpetatuse tunne. Selle pakub kas või teadmine, et surnu on mulla all ja tema hauda saab soovi korral külastada. Krematooriumis lükatakse tseremoonia lõpul lahkunu ratastega lavatsil uste taha, kus teda ootavad leegid. Lähedane inimene jääks justkui ripakile, lõpetatuse tunnet ei teki.

EELNEVAGA EI taha ma sugugi väita, nagu oleks kirjeldatud nüüdisaegne matuseviis vale või ebainimlik: lähedase inimese tuhaga urn sängitatakse üldjuhul varem või hiljem ikkagi mulda. Küll aga tasub mõelda, kas on mõtet korraldada leinatalitust vahetult enne kremeerimist.

Esiteks tuleb lähedastel võtta üsna lühikeseks tseremooniaks ette suhteliselt pikk teekond Tartusse. Teiseks tuleb neil tahes-tahtmata läbi elada tunne, et kallis inimene on suure masinavärgi pisike lüli.

Kas poleks mõttekas pidada jumalagajätutalitus kodus? Siis saavad sellest osa ka vanemad ja põduramad sugulased, kellele Tartu teekond võib olla liiga pikk ja vaevaline. Krematooriumil jääks siis üle pakkuda üksnes põrmu tuhastamise teenust.

Olen täheldanud, et tihtipeale kremeeritakse lahkunu juba kolmandal päeval pärast surma. Kiired ajad ja kvaliteetne teenus — miks mitte? Ometi on surma puhul kiirustamisel mõni aga, mida ei pruugi teada moodsa ühiskonna liige, kellele surm on midagi tülikat ning eluplaane sassi löövat.

MEIE ESIVANEMAD ei kiirustanud surnust lahti saamisega. Sageli valvati teda enne matust järgemööda nädalajagu öid ja päevi. Kindlasti polnud põhjus see, et aega oli laialt käes.

Vanarahvas teadis leinast ja suremisest rohkem kui meie. Talle polnud saladus seegi, et kui inimene hinge heitis, ei tähendanud see lõplikku surma. Nii idas kui läänes on inimesel pärimuste järgi füüsilise keha kõrval ka peenemad, mis pole meie viie meelega tajutavad.

Ega asjata mälestatud lahkunut kolmandal, seitsmendal ja 40. surmajärgsel päeval. Just siis leidsid lahkunu siinsetest sfääridest eemaldumises aset tähtsad sündmused, mil nad võisid vajada palvete näol elavate abi.

Surnuaiaga seonduvates õuduslugudes pajatatakse öösiti helendavatest haudadest. Nii mõnigi tuttav on poolsalaja tunnistanud, et on kogenud lähedase haual midagi samasugust, aga jätnud hullukuulsust peljates läbielatu enda teada.

KUI PÕLETAME surnukeha kolmandal päeval, võime sekkuda millessegi, mis ei tähenda lahkunule midagi head. Kuigi nüüdismeditsiin ei pruugi tunnistada, nagu võiks surnu kolmandal päeval Jeesuse kombel üles tõusta, on pärimustes palju juttu varjusurmast ärganutest.

Tänapäeva materialistile on see pelgalt udujutt, ent kahtlen, kas oleme neis asjus targemad kui esivanemad.