Ja mitte ainult kokkadest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aivar Kaljusaar

FOTO: Marko Saarm/Sakala

VIIMASEL AJAL ei möödu päevagi, ilma et lehest oleks lugeda ning raadiost ja televiisorist kuulda suurest töökäte puudusest. «Peame uksed sulgema, sest inimesi pole kusagilt võtta.» Paraku tabas selline saatus suve lõpul ka Viljandi üht esinduslikumat kohvikut Fellin. Kui asja kellelegi näpuga näitamata lähemalt vaatama hakata, ilmneb, et põhjusi, miks töötajaid ei jätku, on seinast seina.

On selliseid ettevõtteid, mille ukse taga lookleb järjekord päriselt, mitte ainult juhataja sõnades. Sageli ju öeldakse: «Mine, kui tahad, mul on järjekord ukse taga», aga tühjagi ta on. Lehe kuulutuste rubriigis on ikka ühtede ja samade firmade tööpakkumised ... Mõnel ettevõttel on aga aastas võib-olla paar kuulutust ja enamasti otsitakse siis inimest ametisse, mille oskajaid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Miks see nii on? Sest neis asutustes on töötaja väärtus. Temaga tegeldakse, teda tunnustatakse ja kui vaja, siis juhitakse inimlikult ka puudustele tähelepanu. Sellistes kohtades tehakse kõik selleks, et töötaja tunneks end mugavalt ja annaks töö ajal endast sada protsenti. Nii luuakse ühist väärtust.

Kindlasti kuulub siia juurde ka korralik tasu, mis selle pühendumuse eest saadakse. Tehakse kõik võimalik, et kogu ettevõte oleks üks suur pere. Just selliste asutuste ukse taga lookleb päriselt töötajate järjekord.

TEINE OSA ettevõtteid aga kuulutab ja kuulutab ning lõpuks ei tule kedagi. Või kui keegi tuleb, siis peab ta igal juhul tööle võtma, sest valikut pole.

Minu arvates ei ole sellistes firmades töösse ja töölistesse suhtumine paigas. See hakkab aga peale juhtkonnast, sest kui tööd ja tegemised pole korralikult läbi mõeldud ja organiseeritud, siis kannatab tööline. Kui ta ei saa oma tööd õigel ajal ja õige tempoga teha, järgnevad viivitused ja leppetrahvid. Ei ole vist vaja küsida, kelle taskust see kõik võe­tak­se ­– ­eks ikka töötaja palga arvelt. Ja kui küsitakse, miks preemiat pole, vastatakse: me ei täitnud plaani. Olgugi et keti viimasest lülist sõltub selle kõige juures kõige vähem.

Niisugusel ettevõttel on raske head kaadrit leida, sest varem või hiljem leiab korralik töötaja uue väljundi. Võimalus tublilt tööd teha ja selle eest väärilist tasu saada ei sõltu igast töötajast endast. Kui ta peab nentima, et pidevad korralduslikud segadused takistavad tema tegemisi, lööb ta lõpuks käega ja läheb mujale.

KOLMAS OSA tööandjatest või ettevõtete juhtidest arvab seniajani, et meil on orjanduslik kord. Töötaja saab ainult piitsa. Temalt nõutakse üksnes töötegemist kellast kellani. Tasu selle eest vastab aga ühele kõnekäänule: «Elamiseks vähe, suremiseks palju».

Töötajaga arvestamisest ei ole mõtet siinkohal rääkida. Eriti õudsaks läheb aga, kui too peaks millegi vastu eksima. Esimene mõte läheb ikka sellele, et palgast tuleb kinni pidada.

Mõnikord on sellised ettevõtted aegunud sisseseadega, mis võimaldabki teha eeskätt odavat tööd, mille lisandväärtus on väike. Siis ei saagi korralikku palka maksta.

Nii mõneski firmas on asjad läinud nii kaugele, et välistööjõudu tuuakse sisse iga hinna eest, sest kohalik lihtsalt ei tule. Olgugi et seadus nõuab palgatud välistöötajale päris kopsaka töötasu maksmist.

Mida väiksem koht, seda kiiremini negatiivsetest asjadest info liigub. Maine parandamisega (see käib tunduvalt aeglasemalt kui põhjalaskmine) sellised ettevõtted vaeva ei näe. Nende töökuulutused ei kao meie kuulutuserubriikidest kuhugi ja toovad leheomanikele üha tulu.

EESTI HARIDUSSÜSTEEM õpetab ja kasvatab väga häid töötajaid. Seni kahjuks aga paljuski välismaale. Meie kutse- ja kõrgharidus on piiri taga kõrgelt hinnatud.

Välismaal on muidugi ka võimalused suuremad. Nii ongi teatud erialadel töökäte puudus sellest hoolimata, et nende erialade diplomiga inimesi igal aastal koolist ellu astub.

Meenub juhtum kursusest, kus õpetati bussijuhte. Kui klassis küsiti, kes hakkab pärast lõpetamist bussijuhiks, ei tõusnud ühtegi kätt. Järelikult oli see mahavisatud õpiaeg ja riigi raha.

EELMISE RIIGIKORRA ajal suunati inimesed pärast kooli lõpetamist teatud ajaks tööle ja kõik leidsid koha siin päikese all. Ma ei oska öelda, kas tänapäeval peaks midagi samasugust välja mõtlema, aga välismaale töötajate koolitamine on riigi raha tuulde viskamine.

Ettevõtjad, saagem eurooplasteks, aga jäägem seejuures eestlasteks! Tööandjad, võtke töötajat kui võrdväärset partnerit! Austagem üksteist ja pidagem üksteisest lugu, sest üks ei saa ilma teiseta toimida. Kui seda kõike meeles pidada, siis varsti ei peagi töötajaid tikutulega taga otsima, vaid nood leiavad ise tee tööandjate juurde.

Tagasi üles