Kultuuriautonoomia mõte pole pinnavirvendus

Roland Tulik Foto: Erakogu

KEVADISED VALIMISED on lähenemas. Poliitikud pingutavad. Potentsiaalsetele valijatele püütakse igati meeldida.

Üheks teemaks on kultuur, mis on sisult väga lai. Kultuuri pole lihtne defineerida. Omaks võetud kultuur hõlmab isiku ja inimelu peaaegu kõiki aspekte: pereelu, väärtushinnanguid, ajaloolisi juuri, majandust, eetikat, loomulikult ka poliitikat ... Sinna segatakse vajadusel veel vabadused, inimõigused, rahvusvahelised tavad ...

Poliitiku sõnavõtt kultuuri valdkonnas kannab alati mingit vaimset sidet ja võib teha nii head kui halba. See võib olla ülesehitava või lammutava sisuga. Kultuuri kaitsmise sildi all on anastatud rahvaid. Suurriigid on rajanud kultuuri levitamise kauni sildi all impeeriume.

Tuleb küsida ja mõtiskleda, milline kultuuri tahk vajab kaitset. Kas ei ole tegemist domineerimiskultuuri varjatud olekuga? Eestlastel on negatiivne kogemus Tsaari-Venemaa ja Nõukogude Liidu ajast, kui viidi ellu venestamise kultuuri.

Seega tuleb sõnavõttudesse kultuuriautonoomia teemal suhtuda tõsiselt.

KEELELINE VAIMSUS hõlmab kõiki ühiskonna toiminguid. Võib täheldada vähemalt kolme olulist dimensiooni: inimene, maa ja ajalugu.

Kultuur on keelega tihedalt seotud. See kajastub vanasõnades, lugudes ja isegi sõimusõnades.

Millegi kaitse nõuab ressursse. See peab tulema millegi või kellegi arvelt. Mõned kaunisõnalised, tunnetele osutavad mõtted on varjatud kujul pehmelt öeldes pahatahtlikud. Kas me seda mõistame ja julgeme tunnistada?

Me kõik tuleme ajaloost. Meil on eredalt meeles teise maailmasõja ideoloogilis-kultuurilised põhjendused. Kust algab heasoovlik kultuuriline kaitse või varjatud suurriiklik šovinism? Selle peab iga inimene enda sees selgeks vaidlema. Kultuur sisaldab tõde.

MIS ÄRGITAS MIND kultuuri teemal sõna võtma?

Hiljuti avaldati meedias Yana Toomi arvamus, et Eestil on aeg kaaluda venekeelse kogukonna kultuuriautonoomiat. See avaldus ei ole lihtsalt mingi pinnavirvendus. Eurovolinik ei ole äsja gümnaasiumi lõpetanud naiivitar, kes ei mõista ideedes peituvat ahvatlevat tõmmet, vaid kogenud poliitik.

Toom on tark ja haritud inimene, kes teab oskuslikult serveeritud ideede ja mõtete tõmbejõudu. Enamik tema mõtteid on suunatud inimeste tunnetele ja oskuslikult otsitud näidetele. Toomi sõnad olid: «Kultuurilist autonoomiat saab ajada segi territoriaalsega kas harimatu või pahatahtlik inimene.»

Ilmselt peegeldan ma oma kopsakat harimatust ja tüsedat pahatahtlikkust, kui väidan, et kultuuri ei ole võimalik territooriumist meelevaldselt lahutada. Selle sain ma koolis selgeks. Ju ma siis olin kehv õpilane ja pean ennast mõnes kultuuriakadeemias täiendama.

Ka Nõukogude Liidus oli territoriaalsus: marid, komid, burjaadid, tatarlased ... Vene kultuuri asukoht ja juured on Venemaal. Saksa kultuur on seotud Saksamaaga. Baltisaksa kultuuriruum on Baltikum – Eesti, Läti ja Leedu. Mulgi kultuur ilma Abja, Halliste, Helme ja Paistu piirkonnata on mõeldamatu.

KUIDAS ON EESTIS kultuurilist kaitset rakendatud? Toon mõned näited sõjaeelsest ajast.

Enne teist maailmasõda viljeldi iseseisvas Eestis kultuurilist kaitset põhjendatult väiksearvuliste kogukondade suhtes: Peipsi-äärsed vanausulised, juudi kogukond, rannarootslased ... Siinkohal pole ülearune meenutada õigeusu kiriku Petseri ja Kuremäe kloostri viljakat tegevust Eesti Vabariigi territooriumil. Oleks ajalugu läinud teisiti ning Eesti liidetud punakaartlaste tääkide toel suure Venemaaga, oleks nende kahe usukantsi saatus ilmselt sarnanenud Solovetsi kloostri omaga – sinna tehti nõukogude ajal vangla. Paremal juhul oleks need hooned leidnud kasutamist laona nagu Viljandi Jaani kirik.

Kui vaadata keeleküsimust globaalses prismas ning faktidele tuginedes, on olukord järgmine. Eesti keelt kasutab kirjas ja sõnas üle maailma ligikaudu miljon inimest. Vene keele kasutajaid sõnas ja kirjas on ... Kui palju? Paarisaja miljoni ringis? Eestis teeb seda igatahes umbes 300 000 inimest. Küsigem nüüd: milline keel on surve all ja ohustatud? Või on see rumal ja pahatahtlik küsimus?

Eesti keel ja riiklus ei ohusta naabreid. Nii nagu loomariigis: taimetoidulised elavad rahulikult oma elu ega näppa lihasööjate laualt toidupoolist.

TEATAVASTI OLI Narva enne teist maailmasõda valdavalt eestikeelne linn. Praegu on seal eestlasi vaid kolm kuni viis protsenti. Kuidas seda ajaloolisest, kultuurilisest või tunnetuslikust aspektist vaadatuna nimetada? Oleks austusväärne, kui rohkearvuline venekeelne elanikkond pakuks Narvas, samuti Sillamäel ja ehk ka Lasnamäel eestlusele kultuurilist kaitset.

Keskerakonna esimees ja peaminister on öelnud, et valitsus ei ole kultuurilise autonoomia teemat arutanud. Valitsus ei ole, aga mõnel Keskerakonna juhtpoliitikul on too autonoomia kui kaardimängu trump, mida aeg-ajalt püüne pealt lehvitada. Raamiks inimõigused, demokraatia, solidaarsus ja Eesti Vabariigi põhiseadus.

Lõpetan oma arvamusloo küsimusega: mida arvab Keskerakonna Viljandi piirkonna juhtkond Yana Toomi venekeelsest kultuurilisest autonoomiast? Ootan arvamust ja loodan, et Sakala toimetus leiab sellele leheruumi.